“Oh, ärme minust küll enam lehelugu teeme, arvan, et minust on niigi juba palju kirjutatud,” tõrjus Maarja rahvamaja juhataja ja Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg, kui sellise ettepanekuga lagedale sai tuldud.
Tegelikkuses ilmnes, et leheveergudel on küll juttu olnud nii rahvamajas toimuvast kui maarahvaseltsi ettevõtmistest, kuid nii ühe kui teise eestvedajat ja hinge on neis artiklites siiski vaid põgusalt mainitud. Tiiast endast on viimati kirjutatud üsna ammu, aga vahepeal on tema elus nii mõndagi huvitavat juhtunud. Ja pealegi: vabariigi aastapäeva eelõhtul saadud Valgetähe V klassi teenetemärk ju kohustab…
Jutuajamiseks ja mälestuste heietamiseks on Tiial aega napilt. Kui temaga alljärgnevat lugu alustasime, oli tal näiteks parajasti rahvamajas käsil šõutantsuringi juhi töölevormistamine, tarvis oli suhelda valla majandusmeestega ja lõpetada mitu pakilist paberitööd.
Alustagem lapsepõlvest, millest meeleldi rääkida lubasid.
Meid on kolm õde. Mina, kõige vanem, sündisin äreva küüditamise ja kolhooside moodustamise aasta sügisel. Kujutan ette, kui vilets ja vaene oli tollal elu ja kui raske oli mu emal, kelle kodu oli sõjatules hävitatud.
Minu emapoolsed vanavanemad elasid Ruskaveres.
Varasest lapsepõlvest mäletan ise üsna vähe, elasime esialgu sugulaste juures, aga kui sain seitsmeaastaseks, kolis meie pere minu isakoju Vanassaare külla. Meeles on isa meisterdatud häll, mis nööridega lakke oli kinnitatud ja kus oli väga mõnus end ja hiljem ka õdesid kiigutada.
Koolitee algas Saaremõisas Lembitu algkoolis. Püüdsin olla hoolikas koolilaps ja mitte pahandusi teha, sest sõnakuulmatuid õpetaja tutistas, ja see oli valus! Kord sain aga õpetaja käest kiita, sest oskasin päris ilma vigadeta kirjutada tahvlile Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, mis oli paljudele kõva pähkel. Pärast neljanda klassi lõpetamist viis tee mind neljaks aastaks Saare kooli. Mulle meeldisid muide väga minu esimesed õpetajad. Kaheksanda klassi lõpetamise järel oligi plaan minna edasi õppima Tartusse, sest tahtsin ise ka algklasside õpetajaks saada.
Kuid elu läks teisiti ja ma tulin hoopis Järve keskkooli üheksandasse klassi. Praegu kannab see koht pärast mitut nimevahetust teatavasti taas Maarja-Magdaleena nime.
Sinu lapsepõlvekodus oli palju laulu ja muusikat?
Mu isal oli ilus lauluhääl, ta mängis kitarri ja kannelt. Ise meisterdas endale kandle ja õpetas ka mind kitarri mängima. Tema õpetusel saime selgeks ka mitmed tantsud, nende hulgas näiteks Kaera-Jaani. Väga mõnusad olid need õhtud kodus, kui isa mängis kannelt, mina kitarri, koos laulsime, õed tantsisid ja ema vaatas seda lustimist pealt.
Koos õdede ja naabrilastega korraldasime ka kontserte, esinesime vanematele taburettidest ehitatud „püüne” peal. Ja tingimata pidi olema ka eesriie, mida kinni ja lahti sai tõmmata.
Lapsena oskasin ma muide paljusid “vanainimeste” laule. Kuulsin neid isalt, viisid jäid kiiresti meelde ja sõnad pähe. Ühel suurel nääripeol Saaremõisa klubis olevat ma näärivanale paki lunastamiseks laulnud “Kõik roosid ma kingiksin sulle…” Rahvas plaksutanud kõvasti ja nõudnud, et kordaksin.
Alg- ja põhikooli ajal oli mu lemmiktunniks ikka laulmine, laulsin kooli lastekooris, mängisin mandoliiniorkestris, õppisin kitarrimängu, õpetaja kutsus näidendisse ka. Mõnikord pandi mind ka üksi laulma, nendel kordadel närveerisin päris korralikult.
Elukutset valides plaanid sageli muutuvad?
Mäletan, et kõigepealt tahtsin saada poemüüjaks. Poodides, eriti linnapoodides käies imetlesin kauneid müüjannasid, kellel olid sätitud soengud ja kaunid kleidid. Küllap soovisin minagi nende sarnaseks saada. Lapsepõlve aegadel mängisime sageli külalastega poodi, kus rahatähtedeks muidugi puulehed, kaubaks liivakoogid. Aga müüjal pidid ikka kõrged kontsad olema ja selleks kinnitasime oma jalanõude alla niidirullid!
Esimene tõsisem kokkupuude kultuurieluga algas tolleaegses Järve kultuurimajas, kus ma keskkooli ajal hakkasin täiskasvanute segakooris laulmas käima. Siis moodustasime klassi tüdrukutega ka väikese tantsumuusikabändi ja mängisime põhiliselt kultuurimajas toimunud koolipidudel. See aeg oli imetore. Pärast keskkooli otsustasin aga äkki, et lähen hoopiski EPAsse rohumaaviljelust õppima. Üldained olid huvitavad, kuid erialaainete õppekavva saabumisel tundsin, et seda tööd ma siiski teha ei tahaks. Pöördusin oma lapsepõlveunistuse juurde tagasi, tegin läbi vastavad kursused ja minust sai müüja. Töötasin Põltsamaal, kenas roosilinnas, kolleegid olid sõbralikud ja toredad. Elukutse sobis, aga elu tõi mind taas kodukohale lähemale.
Tolleaegses Järve asulas töötasin veel palju aastaid tööstuskaupade kaupluse juhatajana.
Üheksakümnendate aastate alguses töötas mu tütar Imbi Elleri-nimelises muusikakoolis õppimise kõrvalt ka Järve kultuurimajas, mina käisin tal seal abiks – juhendasin näiteringi, laulsin naisansamblis. Siis läks Imbi edasi õppima koorijuhtimist ja kuna mina olin kultuurimaja tööga tuttav, läkski nii, et peagi jäi kogu maja tegevuse juhtimine minu peale. Tundsin, et ka see töö sobis mulle igati, sest osaliselt sarnanes see justkui kaubanduses töötamisega, kus üheks osaks inimestega suhtlemine. Seadsin kohe alguses endale eesmärgiks arendada majas sisulist tööd mitmesuguste isetegevusringide loomisega ja kultuurisündmuste korraldamisega. Võin öelda, et aastatepikkune järjepidev tegevus on tänini hoidnud kogukonna rahvast isetegemise juures: vanad tavad on taastunud, olgugi et veidi uuemal moel, ning juurde on tulnud ka uusi võimalusi kultuurielu sisustamiseks. Muidugi pole ma seda suutnud üksinda teha. Vaid rahvas saab traditsioone hoida ja neid edasi anda. Saatus on mulle andnud siingi head kolleegid ja vahvad osalejad. Tänan neid inimesi kogu südamest, kes pärast tööpäeva tulevad pere kõrvalt välja, et siin majas hing rõõmsaks teha.
Seega kehtib Sinu kohta kõnekäänd rähnipojast, kelle veri puu otsa veab, ja elukestev õpe tuli sinu ellu juba siis, kui see meil veel moeväljend polnud?
Jah, seoses kultuuritööga olen käinud paljudel kursustel ja õppepäevadel. Rahvakultuuri Koolituskeskuse juures tegin läbi mitmed rahvamajade juhatajate kursused, lõputööde teemad on olnud üsna erinevad. Olen õppinud kultuurisündmuste korraldamist ja kultuuriprojektide juhtimist, saanud algteadmised harrastusnäiteringide juhendamisest, teadmisi arvutimaailmast. Olen läbinud ka külaliikumise alaseid koolitusi. Ühed mahukamad ja vajalikumad olid koolitused, kus õpetati arengukavade ja äriplaanide koostamist, projektide kirjutamist, külaturismi arendamist.
Nende kultuuri- ja külaeluprobleemide jõudsamaks lahendamiseks sündis ilmselt ka Maarja-Magdaleena Maarahva Selts?
Asutamiskoosolek oli 2000. aasta 14. märtsil.
Seltsis on liikmeid praegu poolsada, seltsi juhatus on seitsmeliikmeline. Ja jällegi tahan rõhutada, et vastuvõetud otsuseid ja eesmärke püüame täide viia ikka koos. Kui kirjutad projekti kas vabaõhulava kordategemiseks, küla- või kodukandipäevade korraldamiseks või veel millegi vajaliku joondeajamiseks, siis on oluline, et sul on külarahva igakülgne tugi. Kui panin kokku raamatut “Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade”, mis ülemöödunud aasta lõpus trükivalgust nägi, elati mu tegemistele õhinal kaasa ja toodi hoolega materjali, nii et seda jätkub teisekski osaks.
Rahvamaja ja palju ringe, nüüd viisteist aastat ka maarahvaseltsi… Kas koorem liiga suur pole?
Vastupidi, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele mõjusid seltsi asutamine ja sellega seotud ettevõtmised hästi! Nägin uusi võimalusi kohaliku rahva elu huvitavamaks muuta, piirkonda kenamaks teha! Projektidega oleme selleks ikka toetust saanud ja vald on meid toetanud. Meie Maarja-Magdaleena on ju suhteliselt kõrvaline kant, kui me ise pole aktiivsed, siis… pole meid justkui olemas. Aga meie rahvas on ettevõtlik, tuleb välja heade ideedega, asub appi, kus vaja.
Üldse kõik, mis külaliikumisega seotud, on algusest peale minu jaoks põnev olnud. Olen loomult uudishimulik inimene ja tõepoolest, ma kinnitan, selline koostegutsemine on ka tervisele hea!
Ja ka tublid lapsed oled jõudnud suureks kasvatada, vanaemaseisusse tõusnud?
Jah, tütreid on kaks ja tütrepoegi ka kaks. Janel on Hendrik ja Ilmbil Uku, mõlemad juba koolipoisid.
Räägime teie väikesest ja hubasest rahvamajast veel. Isetegevusringe on vist päris palju?
Ajaloost on teada, et maja on üle elanud väga erinevaid aegu, nii rõõmsaid kui kurbi… Millegipärast tundus rahvamaja mulle veel veerand sajandit tagasi sellisena, kus videviku saabudes üksinda olla kartsin.
Ja väike on ta tõepoolest. Ruumipuudusel pole meil talvisel perioodil võimalik korraldada suuremaid üritusi. Need jätame suveks, sest meil on korralik vabaõhulava ja külaplats. Kuid ometigi on kuidagi ka tubasel ajal hakkama saadud. Järgmisel, 2017. aastal täitub seitsekümmend aastat kultuurielu toimimist selles nostalgilise hõnguga majas, mida aastate jooksul ikka kodusemaks ja hubasemaks oleme püüdnud muuta.
Täna töötab rahvamajas üheksa isetegevusringi.
Nüüd palun ka pidulikust sündmusest 23. veebruaril Tallinnas Vene Teatris ja emotsioonidest seoses sellega.
Muljed on väga positiivsed, kuid eks väike pabin käis ikka sinna juurde. Lisaboonuseks olid ka sündmuse pidulikkus ja kaunis Vene Teater, kus ma senini veel käinud polnud. See aktus oli eredalt meelde jääv elamus. Ja meie riigi presidendi käepigistus oli soe ja pilk sõbralik. Ma ei tea küll päris täpselt, kes mind selle kõrge autasu saamiseks esitas, aga üht-teist aiman, ja eriti hea meel on mul selle üle, et algatus tuli oma kogukonna rahvalt. Olen tänulik, et see oma rahvas mul olemas on!
Heli Täpsi, Elistvere raamatukogu juhataja, kes lööb kaasa neljas Maarja rahvamaja isetegevusringis
2009. aasta oli minu elus väga raske. Pärast abikaasa rasket haigust ja siit ilmast lahkumist jäin üksi, lapsed elasid ka kaugel. Tundsin, et pean leidma endale mingi tegevuse, mis aitaks pikki ja tühje õhtuid sisustada. Nii läksingi Maarja-Magdaleena segakoori laulma. Nii koorikaaslased kui kogu rahvamaja võtsid mind imehästi, soojalt ja toetavalt enda hulka. Peagi kaasati mind juba näiteringi ja tantsurühma…. Ja nii olengi nüüd Tiiaga igal nädalal mitmel päeval koos olles teda päris hästi tundma õppinud.
Tiia on avara silmaringiga teadmishimuline inimene. Ta leiab üles need valupunktid, mis vajaksid abi, toetust ja parandamist, seda nii tema juhitavas rahvamajas kui ka lähemas ümbruskonnas. Ta on käinud palju mitmesugustel koolitustel, kust on saanud värskeid mõtteid, kuidas edasi tegutseda. Tiia otsib kogu aeg midagi uut ja oskab oma mõtteid ja plaane tutvustada nii, et neid hakataksegi ellu viima. Aga nagu teada, on edukaks asjade kulgemiseks raha vaja. Tiial on eriline oskus kirjutada projekte, mis leiavad rahastust. Ta on meie maarahvaseltsi juhatuse esimehena algatanud mitmeid ettevõtmisi külaelu parandamiseks ja elavdamiseks: heakorratalgud kooskäimiskohtade rajamiseks, laatade korraldamine jne. Eriliselt tänuväärne oli raamatu „Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade“ koostamine, mille vastu tunti väga suurt huvi.
Tiia oskab suurelt unistada ja viib oma unistused ka täide – „kogukonna toel“, nagu ta armastab öelda, jäädes ise sealjuures tagaplaanile. Üks näide on Maarja-Magdaleena piirkonna kodukandipäevad, mis toimuvad tänavu suvel juba kahekümnendat korda. Nendega on tehtud siinsetele küladele ring peale ja igasse külla, kus see on toimunud, on jäänud märk maha kas mälestuskivi või -tahvli näol. Kuigi on kaasatud külarahvas, on päeva sisustamine olnud Tiia mureks. Ja ta on seda alati hästi teinud, nii et sealt leiab endale huvipakkuvat iga osaleja. On huvitavaid esinejaid, mälestusi-meenutusi, võistlusi, seltskondlikke mänge, näitemänge, laule, tantse. Ja päeva lõpetab tantsuõhtu ansambli saatel.
Kui Tiia midagi korraldab, siis teeb ta seda hästi läbimõeldult. Ta on tõeline kodukoha patrioot, võib öelda, et ta elab Maarja-Magdaleenale.
KAIE NÕLVAK
