Väidetavalt ei saavat Venemaad ja sealsete inimeste mõttemaailma mõistusega võtta. Ja kuna see on Lääne demokraatias sirgunud inimesele üle jõu käiv, siis ei saa nad üldse aru, mis idanaabri juures toimub.
Erinevalt enamikust Euroopa riikide kodanikest, kes peavad õigeks parlamentaarset demokraatiat, hindavad venelased kõva käega “isakest”. Kui riigipea loob karmi käega korra majja, andestatakse talle sageli muudki tegemised, mis sisimas rahvale tegelikult ei meeldi. Kitsaste oludega harjunud idanaabrid on ideede nimel valmis tühja kõhtu kannatama, mis on heaoluühiskonnas kasvanule müstika. Venelased aktsepteerivad ennekõike jõudu, mistõttu võib praegune teiste NATO riikide osalusega läbi viidav “Kevadtorm” olla neile märksa hoiatavam kui alliansi peasekretäri hukkamõist sõnades.
Hambutud piirangud ajavad naerma
Vene inimesed saaksid aru, kui Lääs paneks neile peale põhjalikud sanktsioonid või jätaks Krimmi annekteerimise üldse tähelepanuta, kuid hambutud osalised ja väikese mõjuga piirangud ajavad neile pigem naeru peale ja panevad lääneriikidesse põlglikult suhtuma. Näiteid võib tuua palju. Siiski, majanduse alanud allakäik võib venelasedki marru ajada ja võimude vastu meelestada. Demokraatlikke läänemeelseid jõudusid nad siiski sedavõrd toetama ei hakka, et need võimule saaksid.
Kindlasti kasutab venelaste omapära osavalt ära praegune režiim. Venemaal on üsna levinud oma rahvuse vastandamine ameeriklastele, kusjuures viimaseid kujutatakse nõrkade ja selgrootutena, Ilja Murometsi järglasi aga tugevate ja kangelaslikena. Kremli propaganda näitab igati, et Lääne sanktsioonid on nagu kärbse näole maandumine — häirib, aga ei peata. “Me oleme tublid, oleme neist igati üle,” on võimumeeste sõnum rahvale. Ja rahvas usub seda.
Kui Kremli võimumehed räägivad Krimmi annekteerimise seaduslikkusest ja Venemaa õigusest oma kodanikke kaitsta, ohkab Lääne inimene: kuidas küll saab välisminister või president nii valetada! Tegelikult nad ei valetagi: mehed usuvad ise siiralt oma juttu, nad usuvadki, et tegid kõike õigesti ja seaduslikult. See, et oma eesmärkide saavutamiseks kasutati jõudu, on sootuks teisejärguline.
Alati usutakse ametlikku versiooni
See veendumus ilmnes ka Krimmi annekteerimise päevil näidatud videost, kus üks venelane rääkis siira usuga sellest, et Maidanil tegutsesid Lääne-Ukraina bandeeralastest natsionalistid, kes said väljaõppe Leedus.
Vene inimese üks omadus on veel ka see, et ta usub ametlikku versiooni mistahes sündmusest. Seda kasutatakse osavalt ära Ukrainas, kus lahingus surma saanud vene eriüksuslasest tehakse kärmelt fašistide poolt tapetud rahulik elanik, kelle pilti levitatakse massimeedias.
Balti rahvad, soomlased, poolakad, ungarlased, ukrainlased ja paljud teised ootavad, et Venemaa Nõukogude Liidu õigusjärglasena vabandaks nõukogude ajal korda saadetud sigaduste pärast. Paraku pole seda ilmselt kunagi oodata, sest võit Teises maailmasõjas on Venemaa jaoks tabu. See on sedavõrd puutumatu, et Moskvas suleti koguni telekanal, mis vaid püstitas hüpoteesi, et ehk oleks Leningradi loovutamine aidanud ära hoida neid tohutuid inimkaotusi, mida Neevalinna blokaad kaasa tõi. Vene ühiskond pole veel kuidagi valmis sellistel teemadel diskuteerima.
Venelastest võib ka aru saada, sest võit Teises maailmasõjas on ainuke saavutus, mis neil hilisemast ajaloost ette näidata on. Kõik praegu riigis elavad põlvkonnad on elanud vaid nõukogude ajal või nüüdses Vene riigis ja midagi tõsiseltvõetavat pole nad suutnud korda saata. Isegi tuntumad suurehitused on suuremal või vähemal määral rajatud sunnitööga. Aga sõda on see sündmus, kus nad vaenlase tõesti põlvili surusid, kuigi tohutute ohvrite hinnaga.
Sakslased saatsid Venemaal korda suuri kuritegusid ja nende minemapeletamine oli rahvale kindlasti mõningane kergendus, isegi kui see tõi tagasi oma hirmuvalitsuse Stalini näol.
Vene rahvas ei lähe kunagi enesealandusele
Venemaa aga ei suuda asju näha nii, et Peipsi ühel kaldal olid nad vabastajad, teisel ehk siinpool aga juba okupandid.
Vabastasime Venemaa fašismist, vabastasime ka kogu Euroopa, ja jutul lõpp!
Kui Venemaa tunnistaks Tallinna pommitamise kuriteoks, mõistaks hukka Stalini, kelle politrukid sõdureid surmaähvardusel sakslaste tule alla ajasid, võtaks omaks suurte alade annekteerimise või vallutatud aladel oma marionettide võimuleaitamise, siis muudaks ta riigi ja rahva jaoks selle sõja veaks ning võtaks ära ainukese helgema momendi idanaabri üsnagi raskes ja ohvriterohkes ajaloos. Miljonid oleksid siis justkui asjata surnud.
Sellisele enesealandamisele ei lähe ei vene rahvas ega ükski nende valitseja kunagi. Lisaks muudaks see raskemaks ka uute alade annekteerimise tänapäeval. Seega pole Moskvalt mingit vigade tunnistamist oodata, sest see tähendaks häbi. Kreml tunneb praegu niigi, et on viimastel aastakümnetel maailma asjade otsustamisest kõrvale jäetud ning oma positsiooni suurriigina kaotanud.
Huvitav on viimase ajal esile tulnud tendents, et kogu oma patriotismis ja sõjavaimustuses teavad venelased oma sõja-ajaloost vähe. Küsitlustes on koguni arvatud, et Kulikovo lahing toimus Teise maailmasõja ajal!
Kindlasti on ajalookäsitlus Vene haridussüsteemis konarlik ja tendentslik. Vaevalt et selles räägitakse marssal Žukovist kui mehest, kes saavutas oma võidud tuhandete otse kuulide alla aetud meeste elude hinnaga. Vaevalt et vene noored teavad kümnetest tuhandetest sõja lõppedes vägistatud saksa naistest, kellest iga kümnes sooritas seejärel enesetapu. Usutavasti ei teata ka seda, et 1941. aastal ülemjuhatuse käske eiranud kindral Vlassov päästis oma sõnakuulmatusega Moskva langemisest, järgmise aasta mais aga läks Harkovi all praktiliselt kogu endale allunud väega sakslaste poole üle. Venelased teavad ja peavad teadma ainult seda, mida impeeriumimeeleolude ülalhoidmiseks vaja on.
Praegune patriotismilaine ongi tingitud sellest, et Vene rahvas otsib kaotatud identiteeti. Putini režiim nopib tsaari-impeeriumist, Nõukogude Liidust ja tänapäevast välja need momendid, mis võimaldavad kokku panna uue, ajastule vastava ajalookäsitluse. Suhtlemine Läänega jääb venelastel aga pidama selle taha, et enamikust asjadest on meil täiesti erinev arusaam. Mingeid muutusi Venemaa poliitikas ei tundu toovat seegi, et tugevnemas on lääneliku orientatsiooniga põlvkond, keda hirmutavad internetipiirangud, võimalikud raskused muu maailmaga suhtlemisel ja tugevnev “raudne eesriie”. Nemad lihtsalt lahkuvad kodumaalt.
i
JÜRI KUKK, kolumnist
