Venemaa on võitnud. See on meie ees seisev sünge järeldus. Kreml on taaskehtestanud ennast asendamatu võimuna, millega Lääs peab lävima – Venemaa tingimustel. Sellise teguviisi tunneks ära iga väljapressija. Esmalt loo probleem (või lase sel tekkida). Seejärel paku kindla hinna eest abi. Kasuta ähvardusi ja takistusi teiste lahenduste välistamiseks.
Selle tulemusi on kõige selgemalt näha Süürias. Lääne õige vastus Süüria kriisile selle algul 2011. aastal olnuks öelda Venemaale, et kui ta soovib säilitada oma vananenud Vahemere eelposti, peaks ta viivitamatult avaldama Assadi režiimile survet asuda (siis mõõduka) opositsiooniga läbi rääkima. Oma soovituse toetamiseks võinuks Lääs härra Putinile meelde tuletada, et tema ja ta semud hoiavad suurt osa oma rikkusest välismaal. Kui nad soovivad jätkata maailma finantssüsteemist kasu lõikamist, peaksid nad eeldama, et neilt oodatakse teiste probleemide lahendamisel konstruktiivse rolli etendamist.
Lääs ei suutnud seda teha (ja tegi veel palju vigu), avades tee ISISele ja kohutavatele kannatustele, mis on toonud kaasa põgenikevoolu Süüriast naaberriikidesse ja migranditulva sealt Euroopasse.
Oleks tormakas (ja liiga lihtne) öelda, et Venemaa on teadlikult tekitanud Euroopa migratsioonikriisi, ehkki tasub meenutada, et Kreeka, Makedoonia, Serbia ja Horvaatia on riikide seas, kus Vene eriteenistustel on suurim mõju. Kui Venemaa tahaks kiirendada migranditulva Põhja-Euroopa suunas, saaks ta mõjutada otsustusprotsesse, sööta ette valeinfot ja korraldada telepubliku tarbeks trikke just neis riikides.
Samuti oleks rutakas (ja liiga lihtne) süüdistada Venemaad ksenofoobiailmingutes mõnedes “idapoolsetes” Euroopa riikides. Venemaa sidemed paremäärmuslike parteidega kõikjal Euroopas on üha paremini teada. Teiste seas väärib selle eest tänu suurepärane Ukraina teadur Anton Shekhovtsov. Kui Venemaa tahaks lõigata kasu migranditulvast poliitiliste erimeelsuste ja usaldamatuse suurendamiseks, on tal seda võimalik teha neis riikides.
Olgu Venemaa sekkumise ulatus neis riikides missugune tahes, Euroopa on praegu lõhenenum kui kunagi varem. “Idapoolsed” riigid panevad pahaks survet, mida Saksamaa neile avaldab. Tähtsamad Lääne-Euroopa riigid ei ole rahul idapoolsete riikide tajutava koostöösuutmatusega. Kõik tahavad meeleheitlikult jõuda Süürias kokkuleppele, mis paneks inimvoolule piiri.
Tegelikult seda ei juhtu, nii nagu härra Putini sekkumine Süüria keemiarelvade puhul ei takistanud režiimi neid kasutamast. Praegune migratsioon muudab Euroopat, kas halvemuse või paremuse suunas. Me ei saa selle peatamiseks eriti midagi teha (küll aga on palju seda, mida me saaksime teha selle maksimaalseks ärakasutamiseks).
Lootus on parem kui selle puudumine, mistõttu on Euroopa ja USA valmis aktsepteerima Assadi režiimi säilimist (“ajutisuse” viigilehe taga) lihtsalt võimaluse nimel teeselda, et poliitiline lahendus on silmapiiril.
Muud valikuvõimalused on napid. USA juhtrolli puudumine on silmatorkav. Poolteist aastakümmet Lääne sekkumist Afganistanis, Iraagis ja Liibüas paistab katastroofilise läbikukkumisena. ISISe alistamiseks ja Süüria ülesehitamiseks vajalik hõivatus näib poliitiliselt, rahanduslikult ja sõjaliselt võimatu. Lääne suur saavutus on asjaolu, et härra Putin näib selle prohmakate tõttu vastutustundliku riigimehena, kelle poole meeleheites abi saamiseks pöörduda.
Nüüd on tal võimalik nõuda hinda. Mis see küll on?
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNSi seisukohti.
EDWARD LUCAS
