Homseni kestval avatud toidutööstuste nädalal on arvukaid külalisi võõrustanud ka Eesti vanim ja suurim joogitootja, Tartus Tähtveres tegutsev AS A. Le Coq. Eesti kontekstis toidutööstushiiuks kvalifitseeritavat A. Le Coqi võib aga juba mõnda aega poolnaljatamisi ka turismiettevõtteks nimetada: ettevõtte unikaalsete eksponaatidega muuseum paelub eri riikidest saabuvaid huvilisi ning kolm nädalat tagasi avati ka põneva valikuga meenepood.
Õigupoolest avati kolm nädalat tagasi A. Le Coqi tehase uus väravahoone ja kingipood on selle osa.
“Kingipood on nagu muuseumi käepikendus,” ütles A. Le Coqi õllemuuseumi juhataja Mart Haldma. “Muuseumi külastavad turistid soovivad ikka kas meie tooteid või joogitootmisega seotud meeneid kaasa osta. Nüüd on neil selleks ka võimalus.”
Uue poe valikus on paarsada Tartu ja õlleajalooga seonduvat meenet, aga ka eripärasem osa A. Le Coqi tooteportfellist.
Haldma sõnul võeti väravahoone ehitus ette mitte ainult poeruumi tekitamiseks, vaid pigem selleks, et ettevõttel oleks oma arvukaid külalisi, turiste sealhulgas, meeldivam vastu võtta. Varem tuli neil ettevõtte territooriumile siseneda mitte just kõige soliidsema väravaputka kaudu.
Jah, A. Le Coqi jaoks on soliidsus oluline ja seda mitte üksnes tänapäevases, vaid ka ajaloolises plaanis: tegemist on ju ikkagi kunagi Venemaa keisrikoda õllega varustanud ettevõttega.
Sidemed keisrikojaga mängisid siinse õlletootmise ajaloos tõepoolest olulist rolli. Venemaa kõrgaadel, keisrikotta kuuluvad isikud sealhulgas, armastas inglise õlut ja neid varustas sellega Londoni firma A. Le Coq. Peatselt tuldi selles ettevõttes aga mõttele kolida õlletootmine Venemaa territooriumile üle. See võimaldas vältida Venemaa kehtestatud kõrgeid tollimakse, lühendada kauba kohaletoimetamiseks kuluvat aega ja üksiti turgu kontrollida: Venemaal olid nimelt mõned nurgatagused tootjad nn keisriõlut ehk Imperial Extra Double Stouti (see on tume ja kange pinnakääritusõlu) järele tegema hakanud.
Pärast pikka otsimist langes valik Tartule, mis asus tollal teatavasti Vene keisririigi piirides. A. Le Coq ostis 1912. aastal ära siinsete baltisakslaste asutatud aktsiaseltsi Tivoli ning peatselt hakkas Tivoli poolt Tähtvere mäele rajatud suurejoonelisest punastest tellistest tehasekompleksist (see oli valminud 1898) tulema A. Le Coqi kaubamärki kandev ja Venemaa kõrgaadli lauale mõeldud õlu.
Üüratu hind
Õllemuuseumis võib näha Tsaari-Venemaa kaarti, millel ära märgitud kaheksakümmend suuremat linna, kuhu Tartus toodetud õlu jõudis. Nn keisriõlle ehk Imperial Extra Double Stouti pudeli eest tuli välja käia kolmkümmend kopikat. Kui arvestada, et mitmekilone leivapäts maksis tollal kaks kopikat ja lehm viis rubla, siis oli hind üüratu.
- Le Coqi tähelend keisrikoja varustajana jäi muidugi üürikeseks, sest nagu me teame, tulid 1917. aastal Venemaal võimule bolševikud, kes pruukisid Imperial Extra Double Stoutist oluliselt erinevaid jooke. A. Le Coqi tehase kohta võib öelda, et see on teinud kaasa Eesti ajaloo arvukad käänakud, aga neist kõigist päris edukalt välja tulnud. Näiteks Teise maailmasõja lõpupoole, 1944. aastal, oli Tartu kaks nädalat rindelinn. Kõik sillad ja suur osa hoonestusest hävis, aga õlletehas jäi praktiliselt terveks.
Nõukogude ajal tegutses samades hoonetes Tartu õlletehas. Sellest ajast mäletavad paljud Žiguli õlle kõrval kindlasti ka Limonaadi ja Kellukese nimelisi karastusjooke, mis praegugi tootmises.
Kui riigile kuuluvaid ettevõtteid 1990. aastate esimesel poolel erastama hakati, siis Tartu õlletehasele esialgu omanikku ei leitud. 1995. aastal ostis selle nn erastamisjäägina ära Magnum Konsuumer. Aasta hiljem omandas Soome Olvi kontsern osa õlletehase aktsiaid, kaks aastat hiljem aga juba kogu ettevõtte aktsiapaki. Kahekümne aastaga on omanikud investeerinud ettevõttesse umbes 75 miljonit eurot. A. Le Coqi bränd toodi uuesti turule 1999. aastal, kui õlletehase esimene rekonstrueerimislaine oli lõppenud ja toodangu kvaliteet juba ajaloolist nime vääris.
“Siis astusime kiiresti Saku kõrvale ja 2007. aastal läksime neist juba mööda,” ütles Mart Haldma.
Praegu tuleb A. Le Coqi tehasest üle 200 000 liitri õlut ööpäevas ja tootmises on 23 õllesorti. Aastas valmistatakse üle 60 miljoni liitri õlut ning umbes niisama palju teisi jooke. Ühtekokku on sortimendis ligi nelisada toodet ja eksport toimub 39 riiki.
Möödunud nädalal tunnistati AS A. Le Coq Eesti konkurentsivõimelisimaks ettevõtteks.
“Sellise tunnustuse oleme viimase kaheteistkümne aasta jooksul pälvinud juba üksteist korda,” kommenteeris Mart Haldma.
Vana säilitades
Tema sõnul on firma edu taga hea koostöö omanikega. Omanikud on olnud kogu aeg ka seda meelt, et uut tuleb luua mitte vana ja väärtuslikku hävitades, vaid seda säilitades. Nii ongi nüüdisaegne õlletootmiskompleks mahutatud, piltlikult öeldes, vana tehase kõrvale ja sisse. 1898. aastal valminud linnasekuivatitornis tegutseb aga alates 2003. aastast muuseum, mis tutvustab õlletootmise ajalugu nii Tartus kui ka mujal. Mart Haldma kinnitas, et nelja aasta jooksul, mil tema muuseumi juhtinud, on tal olnud võimalus võõrustada turiste 88 riigist.
“Eriti need inimesed, kel õlletootmise või muu tööstusliku tootmisega mingi isiklik side, hakkavad meie unikaalseid eksponaate nähes õhku ahmima: nad lihtsalt ei saa aru, kuidas sellised asjad säilinud on,” ütles Mart Haldma.
Tema sõnul aitasid paljude masinate säilimisele kaasa nõuka-aegsed kesised olud: kui mujal moderniseeriti tehaseid ja viidi aegunud seadmed vanarauaks, siis meil pidi tsaariaegne tehnika tükati uue Eesti ajani välja teenima.
Muuseumi umbes kahe tuhande eksponaadi seas on ka unikaalseid dokumente, nagu Imperial Extra Double Stouti 1904. aastast pärinev retseptiraamat, mõned Vene keisrikojast A. Le Coqi kontorisse läkitatud kirjad, ettevõtte juhatuse protokolliraamat jne. Näha saab ka A. Le Coqi õllepudeleid, mis koos neid vedanud laevaga Norra rannikul merepõhja vajusid ja umbes 150 aastat hiljem akvalangistide poolt välja toodi. Ühel ajaloolisel eksponaadil on seos ka Jõgevamaaga: muuseumis võib näha Pala mõisast pärit mitusada aastat vana vasest õllekeedupada. Üheks õllemuuseumi “hitiks” on veel nõuka-aegne õlleautomaat. See pannakse muuseumiöödel turistide rõõmuks töölegi, ainult et Žiguli asemel annab see nüüd välja A. Le Coq Premiumi.
Ent tulgem tagasi nn keisri õlle, Imperial Extra Double Stouti juurde: seda ajaloolist rüübet hakati nüüd vana retsepti järgi taas tootma. See on kummardus ettevõtte väärikale ajaloole: tänavu möödub 210 aastat A. Le Coqi firma asutamisest. Samal põhjusel toodi turule ka traditsioonilises kaheksakandilises klaaspudelis eriõlu A. Le Coq 1807, mida toodetakse limiteeritud koguses.
“A. Le Coq on Tartu jaoks märgilise tähendusega ettevõte,” ütles Mart Haldma ja lisas, et tehase kääritamis- ja laagerdamisosakonnast, hiiglaslike mahutite juurest avaneb Tartule vapustav vaade. Õllemuuseumi juht kinnitas, et kõik külalised on muuseumi ja tehast uudistama oodatud. Külla oodatakse ka lapsi, ainult neile näidatakse teisi asju, näiteks seda, kuidas saab pudelitesse Limpa limonaad.
Muuseumi külastusinfo leiab A. Le Coqi kodulehelt.
RIINA MÄGI
