Vello Leivategija elukäik on mõnes mõttes üsnagi stabiilne, sest ta on üle poole sajandi töötanud ühes Jõgeva kandi põllumajandusettevõttes, mis erinevatel aegadel erinevaid nimesid kandnud. Ometi mahub tema ellu palju põnevat: arusaamad põllumajandustootmisest, töö Jõgeva rajooni hiigelmajandis, lehmade viimine Moskvasse NSVL Rahvamajanduse saavutuste näitusele. Juuli algul 80. sünnipäeva tähistanud mehest võiks kirjutada sadu lehekülgi Jõgeva spordilukku.
Kohtusime Vello Leivategijaga tema kodumajas Jõgeva Suurel tänaval kunagise seltsimaja ja kinomaja kõrval. Kunagi kuulus maja Vello Leivategija onule August Leivategijale, kes oli linakaupmees. Aias näitab peremees pommiauku, mis Nõukogude vägede pommitamise tagajärg teisest maailmasõjast, tehtud tiiki.
Kahe meetri sügavuses tiigis ujuvad kogred, kasvavad vesiroosid. Sportlike eluviisidega Vello Leivategija käib seal sageli pärast sauna suplemas.
Mehe hobidest kõnelevad ka roosid: kaheksakümmend istikut, viiskümmend sorti ning mesilased.
Pääses küüditamisest
Vello Leivategija sünnikodu on Kurge talu Võduvere külas, tänases Jõgeva vallas. Talul oli 35 hektarit maad, viis lehma, hobused – üldse kõik, mis ühes majapidamises vajalik. 1949. aasta küüditamise eest varjas pere end keldris. Nii pääseti kaugele maale saatmisest.
Vello haridustee algas Jõgeval Mustvee maantee ja jätkus Aia tänava koolimajas.
Pärast 8. klassi lõpetamist alustas noormees tööd Jõgeva näidissovhoosis. „Tööks oli umbrohutõrje, täpsemalt ohakate torkamine sepa tehtud tööriistaga, milleks teraslehest tehtud kepp. Keemilisi vahendeid siis ei kasutatud. Tuli peletada ka varblasi, tihaseid ning teisigi linde, kes seemnepõlde ründasid.“
Leivategija meenutas, et 1958. aastal andis riik korralduse likvideerida eramajapidamistes loomapidamine toodangu turustamise eesmärgil. „Isa likvideeris talu ja hakkas sovhoosis tegelema kultuurkarjamaadega. Sovhoosidirektor Mart Uudla aga ütles, et teil on talus korralikud ja ilusad hooned. Kuidas me nad seisma jätame. Majandijuht tegi ettepaneku paigutada endisesse talulauta noorkari. Tingimuseks oli, et mina hakkaksin karja eest hoolitsema. 1960. aastal lasi Uudla teha karjalaudale ka juurdeehituse. Farmi kutsuti Vanatoa noorkarjalaudaks. Kunagi nimetati ka talukoha Vanatoaks.
Nii hooldas Vello Leivategija loomi üle kümne aasta. Tunnustuseks oli sotsialistliku võistluse võitmine. Töö kõrvalt lõpetas Vello 1964. aastal Jõgeva töölisnoorte keskkooli.
„Mõeldes kõrgkooli erialale kavatsesin algul minna Tartu riiklikku ülikooli kehakultuuri õppima. Isa soovitas aga Eesti põllumajanduse akadeemiasse agronoomiat. Tema nõuande järgi oma otsuse tegingi. Asusin kaugõppes agronoomiat õppima. Tartus eksameid tegemas käisin Jõgeva kandist Jawa mootorrattaga.“
Noore Vello Leivategija foto pandi ka Jõgeva rajooni autahvlile, mis oli toonastes oludes väärikas tunnustus. Ajakirjanik Eva Kalmet kirjutas ajalehes Punalipp 29. märtsil 1973. aastal: „Niisugune on siis see noormees autahvlilt. Tulevikus saab maal olema kindlasti väga palju temataolisi: maad, masinaid, loomi ja töö organiseerimist võrdselt hästi tundvaid, mitmekülgsete huvidega inimesi.“ Samuti kirjutas Vello Leivategijast ajaleht Noorte Hääl 26. novembril 1976. aastal.
Jõgeva näidissovhoosi külge hakati väiksemaid majandeid liitma. Estonia kolhoos liideti 1975, järgmisel aastal Tooma katsebaas ja 1978 Bolševiku kolhoos. Arenevas sovhoosis tekkis vajadus zootehniku koha järele. Leivategija hakkaski seda ametit pidama, algul vanemzootehnikuna tõuveisekasvatuse alal peaspetsialisti õigustes. „Tööd jätkus kuhjaga, sest majandi seitsmeteistkümnes laudas asus 2700 lüpsilehma. Keskmine piimatoodang ulatus 4000 kilogrammini. Põhikohaga lüpsjaid oli kuuskümmend viis. Kokku töötajaid aga ligi viie-kuuesaja ringis. Näidissovhoos ulatus Kaareperest kuni Vägevani.“
Ülemuseks Olev Antonile
Vello Leivategija sõnul rakendati sovhoosis portsjoniviisilist karjatamist, mis tähendas, et päevas tõsteti mitu korda elektri karjust edasi.
„Karja hoiti väljas ööpäevaringselt. Pedja osakonnas oli karjakuks ajakirjanik ja kirjanik Olev Anton, kes sel viisil kirjutamiseks jutuainet kogus. Olev Anton ongi minu kõige kuulsam alluv. Vahepeal käis Anton ka Tartus Vanemuise teatris, kus lavastati tema näidendit „Laudalüürika“. Tööst karjakuperioodil valmis Olev Antonil ka raamat „Elu Ääremaal“, mis pälvis preemia publitsistika võistlusel 1984,“ meenutas Leivategija.
Tal oli au 1981. aastal Jõgeva näidissovhoosi kahe Keskuse osakonna farmi lehma Moskvas rahvamajanduse saavutuse näitusel esitlemas käia.
Lehmad viidi autoga, Vello Leivategija sõitis lennukiga järele. „Loa loomade Moskvasse viimiseks saime Saku instituudilt, mille haldusalas näidissovhoos oli. Samal näitusel tutvustas oma lehmi ka Eesti NSV esilüpsja Leida Peips.
Jõgeva näidissovhoosi Keskuse farmis töötasid ka Jõgeva rajooni ainsad sotsialistliku töö kangelased Aino Roomet ja Maria Talumaa. Keskuse osakonna kultuurkarjamaid hoidis oma huviorbiidis Jõgeva sordiaretusjaama teadlane, põllumajandusdoktor Aleksander Adojaan, kellega sageli loomade karjatamise osas nõu pidasin. Adojaan oli ka mu juhendajaks Eesti Põllumajanduse Akadeemias.“
Küllap tekib paljudel huvi, miks Vello Leivategijast ei saanud majandis agronoomi.
„Selline soov olnuks mul endalgi. Näidissovhoosis töötas aga juba tunnustatud agronoom Artur Aru. Nii tuli enda peale võtta zootehniku vastutusala,“ rääkis teenekas põllumajandusspetsialist.
„Suurmajandina eksisteeris Jõgeva näidissohvoos 1988. aastani, mil Vaimastvere, Pedja ja Tooma osakond moodustasid iseseisva majandi. Samal aastal pani Mart Uudla direktoriameti maha. Uueks esimeheks valiti Indrek Raidmäe. Eriti keeruliseks kujunes aasta 1992, mil Jõgeva riigimajandiga liideti Kureojal asunud seakombinaat. Peaaegu kogu jõusööt läks seakombinaadile. Mõne aasta möödudes kulges kohalik põllumajanduselu selliselt, et Eesti Erastamisagentuur müüs riigimajandi Jõgevamaa aktsiaseltsile Perevara. Jätkasin tööd peazootehnikuna.
Põllud kutsuvad Vello Leivategijat ka praegu, pensionipõlves. Peaaegu iga päev sõidab ta vaatama, kuidas Perevaras midagi kasvab, vestleb taimekasvatusspetsialistide ja firma juhi Alo Tederiga on teemaks teraviljakasvatus. Samuti sõidab ta pidevalt oma isakodu vaatama.
Kalamees päästis uppumisest
Vahepeal pöördus jutt minevikule. Vaatamata sellele, et Vello Leivategija oli siis alles varases lapseeas, on tal meeles teine maailmasõda. „Olime varjus kodutalu suures keldris. Nägin nii Nõukogude kui ka Saksa sõjaväelasi. Venelased lasid õhku Mustvee maantee silla, mille asemele tehti purre. Kui olin mõned päevad saanud Mustvee maantee koolis käia, kukkusin purdelt vette. Vesi viis mind Painküla suunas, oleksingi uppunud. Õnneks päästis mind üks kalamees.“
Elujõudu on Vello Leivategija ammutanud spordist. Kõige paremini õnnestus kaugushüpe, milles ta 1957. aastal Eesti B-klassi esivõistlustel Rein Auna järel teiseks tuli ja hõbemedali sai. „Mul oli juubelipeol ka spordiajaloolane, ajakirjanik ja tänane Jõgeva vallavanem Tiit Lääne, kes ütles, et omal ajal olin Jõgevamaa kõige kiirem mees. 1957. aastal võinuksin tulla ka Eesti koolinoorte meistriks. Koolis oli vene keele õpetajaks aga Jõgeva rajooni täitevkomitee esimehe Zivotnikovi abikaasa, kes mind vene keeles suvetööle saatis. Kehva vene keele õppeedukuse pärast spordivõistlustele ei lubatud. Seda õppeainet peeti sedavõrd oluliseks.“
- 1964. aastal osales Vello Leivategija Tartu ülikooli staadioni avamisele pühendatud võistlustel ja saavutas sealgi häid tulemusi.
„Tahtejõudu on andnud maatöö. Geneetiliste eeldustena tuleb kasuks normaalses kaalus püsiv liikuv keha. Mõndagi olen õppinud silmapaistvalt Jõgeva spordimehelt Ülo Kahalt, kelle mälestusvõistlustest hiljuti osa võtsin ja nii kuulitõukes, odaviskes ja kettaheites mitmeid medaleid võitsin.“ Ta ootab põnevusega ka Raimund Koka mälestusvõistlusi, mis pühendatud legendaarse sporditegelase 105. sünniaastapäevale.
Vello Leivategijal on kodus kunagise vetapteegi kaupluse tuba ajaloohõnguliste ajalehtede ja dokumentide hoidmiseks. Seal tõi ta vaadata ka Jõgeva rajooni maasportlaste bülletääni, mille 29. detsembril 1960 andis välja ajaleht Kolhoosnik. Leivategija on tabelites esikohal 200 meetri jooksus, kaugushüppes, kolmikhüppes ning kümnevõistluses.
Samuti harrastas Leivategija tuletõrjesporti, milles Jõgeva näidissovhoos nii rajoonis kui ka vabariigis üks tugevamaid oli.
Aastatel 1965–1985 tantsis Vello Leivategija Jõgeva kultuurimaja segarahvatantsurühmas ning tantsis ka mitmel Tallinna tantsupeol. Rühma juhendas Aleks Raja.
Ilusad mälestused hobustest
Väga on mees lugu pidanud hobustest. „Isal oli talus kolm hobust. Kümneaastaselt tegin hobustega kõiki põllumajandustöid. Hobuseid ei saanud aga kaua pidada, sest riik kehtestas hobusemaksu. Kui hakkasin kodutalus majandiloomi kasvatama, sain sovhoosilt tööks hobuse, millega vedasin loomadele süüa. Selle hobusega töötasin kümme aastat.
Olümpiaaastal 1980 oli Jõgeva näidissovhoosis aga 120 hobust Vaimastveres, Painkülas ja Vägeval. Hobune oli ka igas farmis. Kord tuli minu juurde Ants Paju ja küsis, kas oled valmis kümme hobust kokku võtma. Neid oli vaja, et 1. juunil lastekaitsepäeval sõidutada lapsed Mustvee maanteelt Laiuse mäele, kõige kõrgemale kohale. Ants rääkis siis Moskva olümpiamängudest ja loodusest.
Meil olid tõuhobused, üks noor hobune maksis sama palju kui Žiguli. Hobusekasvatus oli majandis üks parema tasuvusega põllumajandusharusid.“
Oma vanusest arvab Vello Leivategija nii: „Paljud ei usu, et olen kaheksakümnene ja ütlevad naljatoonis „Näita passi!“. Ja praegu jõuan sammu pidada ka endast noorematega.“
Perekonnaseisult ütleb härra Leivategija enda poissmees olevat.
„Pruute on palju olnud, kuid abiellunud seni pole,“ lausub ta
Vaimselt erksa ja kehaliselt vormis mehe jaoks pole aga ehk ka kaheksakümmend kaks viimane taks.
Vello Leivategija
Sündinud 2. juuli 1940 Kurgja talus
Haridus
Kool Jõgeval Mustvee maanteel
Jõgeva töölisnoorte keskkool
Eesti Põllumajandusakadeemia rohumaade eriala agronoom kaugõppes
Töö
Jõgeva näidissovhoosi loomakasvatuse osakond
1976 vanemzootehnik tõuveisekasvatuse alal peaspetsialisti õigustes
1992 peazootehnik Jõgeva Riigimajandis
Alates 1997 pensionile jäämiseni aktsiaseltsis Perevara
