Hea tuttav müüb muude taimede seas turul ilusaid fuksiaid, kiidan tema saavutust. Aga tuleb välja, et tegelikult olevat mina nendega seotud! Aastaid tagasi kinkis teine tore tuttav mulle kauni ja lopsaka fuksia potilillena. Et minu kodus võib temperatuur kõikuda, viisin selle kauniduse ühiskondlikku hoonesse (neis ju teada head tingimused, valgust palju ja soojust jätkub!), kust tema võttis pistikud! Nii et mina tundsin nende lillede esivanemat! Ja antud juhul on tänasesse jõudnud järglased täpselt samasuguse välimusega, sest kogu aeg on sama geenikomplekti paljundatud!
Kõik, mis on seotud sugupoolte ja sugurakkudega, võimaldab “kaartide segamist”, õigemini ongi eesmärk mitmekesisuse saavutamine. Suguline paljunemine võimaldab variatsioone ja ükskõik, mis suunas meie Maal tingimused muutuksid, ikka leiduks indiviide, kelle omadused sobiksid ja elu välja ei sureks! Mõtlen pikaajalisi muutusi, aga meie lühikese eluea jooksul võime vabalt rõõmu tunda liikide ja sortide püsimisest!
Näiteks tuleb meelde lapsepõlvest teada õunasort Lambanina, mis tänini on üks levinumaid… Agarad aretajad ei saa muidugi ka mööda minna sugulisest paljundamisest, seemnest kasvanud taimest tuleb alati unikaalne isend! Ja seemikuid hinnates võib jõuda taas uue sordini!
Paljudel õistaimedel on see tore omadus, et varrest, lehest või juurest võib saada emataimega identse taime, täpselt samade geenidega, mille küljest paljundatav taimeosa võeti! Praktikas on välja kujunenud, milline viis konkreetse liigi või sordi puhul ennast õigustab! No kartulit ei tule kellelgi pähe lehest paljundada, kuigi põhimõtteliselt ja teatud tingimustes peaks see võimalik olema! Aga hästi tuleb see välja mugulatega, varre muudenditega!
Meie postkasti juures suure tee ääres kasvas aastaid ilus hõberemmelgas. Oli kaugelt nähtav tunnus, sai bussijuhilt palutud peatust hõbepaju juures. Selle oli istutanud omakülamees lihtsalt nii, et torkas oksa maasse. Pajud, teadagi, pole väga kauakestvad, torm murdis võimsa puu maha. Selle aasta mais lõin ise hõberemmelgalt võetud vaia maasse ja praeguseks on tugevad võrsed külge kasvanud… Püüan ajalugu korduma panna.
Kel pole võimalust mööda taimelaatu käia, neil on kõige parem taimi hankida rohevahetuse teel. Selleks pole muud vaja, kui oma tuttavate kauneid majaümbrusi tähele panna ja küsida väikest “tükikest” mõnest huvipakkuvast eksemplarist. Varre- või juuretükkidega on palju lihtsam täisjõus taime saada. Millal mõnest tillukesest seemnest suure taime saad, ja kas seeme üldse idanebki! Oma praktikas olen korduvalt väikesed idandid väljagi rohinud, tüli kui palju…
Märgake tohutut mitmekesisust ja taastootke pisukest osa sellest enda lähedal. Julgen arvata, et enamikul meist on kultiveerimisvajadus alateadvuslike tungide nimekirjas. Ja kes on mugavamat laadi ja vahel kodunt äragi käib, sellel on taimedega tegelda tunduvalt lihtsam kui loomi pidada.
EHA NÕMM
