Tšernobõli aatomielektrijaamas paiskus 1986. aasta 26. aprillil tuumareaktori plahvatuse tagajärjel õhku tohutu radioaktiivseid isotoope sisaldav pilv, mille hulk ületas Hirošima pommitamisel tekkinut rohkem kui nelisada korda. Radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal ning eriti Valgevenes.
Võib öelda, et Eestil oli õnne, sest ta jäi Tšernobõlist Läänemerele ja Skandinaavia poole liikuvate radioaktiivsete õhumasside põhiteelt kõrvale.
Ainult üks saastet kandev õhuvool riivas aprilli lõpupäevadel idapoolse äärega Saare- ja Hiiumaad. Põhiline osa radioaktiivsest pilvest, teinud kaare üle Soome, jõudis mai alguspäevadeks Leningradi linna ja oblasti kohale. Selle, nüüd juba lõuna poole liikuva radioaktiivse õhumassi lääneserv ulatus Ida-Virumaa ja Peipsi kohale ning see ala oli mitu aastat Eesti saastatuim.
Kõrgenenud radioaktiivsus registreeriti kõigepealt Rootsis
Tšernobõli avariiga kaasnenud atmosfääri kõrgenenud radioaktiivsus registreeriti esimesena Rootsis Forsmarki aatomielektrijaama laboratooriumis, kus algul arvati, et tegemist on võimaliku lekkega nende oma jaamas.
Kui aga laekusid andmed teistestki Rootsi radiatsioonimonitooringu jaamadest, jõuti järeldusele, et radioaktiivne pilv on pärit Musta mere piirkonnast. Seda tunnistati Nõukogude Liidus alles esmaspäeval, 28. aprillil TASSi ametliku teadaandega.
Soomes ja Rootsis reageeriti tekkinud olukorrale operatiivselt. Keelati loomi välja lasta, keelati vihmavee joomine või loomadele andmine. Lastel keelati mängimine lahtiste veekogude ääres. Kehtestati ka ranged nõudmised sisseveetavatele toiduainetele.
Avarii põhjustas lohakus ja hoolimatus
Nõukogude Liidus, samuti Eestis püüdis tollane valitsus teha kõik, et varjata üldsuse eest tekkinud olukorda ja selle tõsidust. Rahva eest püüti täielikus saladuses hoida ka avarii tegelikud põhjused. Nüüdseks on teada, et avarii põhjustas elektrijaama juhtivtöötajate eht-nõukogulik lohakus ja hoolimatus.
Viidi läbi lubamatu ja lausa aferistlik eksperiment, millega loodeti eelnevatel maipühadel järjekordseid preemiaid teenida, eirati kõige põhilisemaid ohutustehnika reegleid. Selle tõttu väljus ahelreaktsioon reaktoris kontrolli alt, mis viis reaktori ülekuumenemiseni ja plahvatuseni. Purunesid nii reaktor kui ka seda varjav hoonekorpus. Reaktori sisu — mitukümmend tonni grafiiti ja tuumakütust — põles veel ligi kümme päeva pärast plahvatust lahtise leegiga, levitades ümbrusse järjest enam radioaktiivset saastet. Samal ajal kommenteerisid TASSi teated seda kui “olukorra stabiliseerumist tuumajaamas”.
Kas Eestisse ikka peaks tuumajaama rajama?
Mida on meil nüüd õppida Tšernobõli katastroofist? Eestis käib juba mõnda aega elav arutelu oma tuumajaama ehitamise teemal. See on leidnud kajastust ka valitsuse koalitsioonileppes ning kõrgkoolides asutakse ette valmistama ka vastava kõrgema eriharidusega spetsialiste. Seda kõike tingivad majandusprognoosid meie järjest kasvavast vajadusest elektrienergia järele, mida meie praegused energiaallikad juba lähematel aastakümnetel enam ei rahulda.
On tekkinud väga terav ja valulik küsimus, kas ehitada ise tuumajaam või hakata elektrit ostma mõnelt tuumajaama omavalt naaberriigilt, langedes sellest siis nii majanduslikult kui ka strateegiliselt ohtlikku sõltuvusse.
Tšernobõli katastroof näitas, et radioaktiivne saastumine ei hooli riigipiiridest ja võib ulatuda väga kaugele. Seetõttu pole tuumaohutuse seisukohalt nüüd niivõrd määrav tuumajaama asukoht kui selle ohutuse tase ja jaama personali erialased ja moraalsed omadused.
Paraku on aga meie vahetus läheduses just Tšernobõliga sama tüüpi, küllaltki ohtlik vananenud aatomielektrijaam Sosnovõi Boris, mis tähendab juba praegu meile isegi suuremat ohtu kui meile võib-olla tulevikus ehitatav kõige viimase põlvkonna tuumajaam.
i
ARVI LIIVA
