“Eesti rahvas on Läänemere kallastel oma maad harinud ja kultuuri arendanud enam kui viis tuhat aastat. 1940. aastal sai rahvuslikult homogeensest, suveräänsest Eesti Vabariigist Nõukogude Liidu koostisosa, seejuures nähti ette suveräänsusgarantiide säilimine ja rahvuse õitseng. Stalinismi- ja stagnatsiooniaja sisepoliitika ignoreeris neid garantiisid ja seisukohti. Selle tulemusena on Eestimaal kujunenud eestlastele kui põhirahvusele ebasoodus demograafiline situatsioon, looduskeskkond on paljudes vabariigi piirkondades katastroofiolukorras, majanduse jätkuv destabiliseerimine mõjub negatiivselt kogu vabariigi elanikkonna elatustasemele. Eesti NSV Ülemnõukogu näeb raskest olukorrast vaid ühte väljapääsu: Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes.”
Need on 1988. aasta 16. novembril Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastu võetud suveräänsusdeklaratsiooni esimesed laused.
Ilmselt ja loodetavasti on meie seas palju neid, kes seda 25 aasta tagust päeva mäletavad ja kes pole unustanud ka seda ärevuse, isegi kerge hirmuga segatud vaimustust, mida selle teksti kuulmine või lugemine tookord esile kutsus.
Tänane taassünnipäev on riiklik tähtpäev ja lipu heiskamise päev. Ärgem siis unustagem.
16. november 2013
