Haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo põnevaid ja vastuolulisi väljaütlemisi on koolirahvas juba õppinud ettevaatlikult kuulama. Laiemale avalikkusele aga tundub see õpetajate palkade eest seismise jutt kaunis. On ju tõepoolest me õpetajate palk väga madal, liiga madal, et tagada piisavat huvi pedagoogiks õppimise vastu.
Loomulikult ei ole lapsevanemale tähtsamat vara kui tema armsad lapsed ning seega oleme väga huvitatud, et lapsi õpetaksid parimad õpetajad, kes on motiveeritud ning soovivad ja jaksavad koolis töötada. Kahjuks on aga haridusminister otsustanud, tulenevalt oma suutmatusest valitsuskabinetis haridusele raha juurde saada, võtta kasutusele kaks lahendust: sisemine raha ümbertõstmine ning valdade ja linnade süüdistamine.
Igal sammul muudatused
Kõigepealt siis sisemisest raha ümbertõstmisest. Valitsuses heaks kiidetud ning riigikogu kultuurikomisjoni saadetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste hulgas paistavad eriti silma need, mille koondnimi on sisemine raha kokkuhoid. Igal sammul on muudatused, mida riik ei suuda või ei taha rahastada ning nüüd on hakatud kohustustest loobuma.
Nii näiteks ei ole eelnõu kohaselt igale erilisele lapsele vajalikud tugiteenused enam riigi kohustus. Lisaks on õpetajate palgafondist välja arvatud kõik koolis hädavajalikud spetsialistid: logopeed, psühholoog, eripedagoog, sotsiaalpedagoog jne. Nii mõnigi kool jõudis paari viimase aasta positiivsete muutuste valguses leida logopeedi või eripedagoogi, kuid tänane rahastamise ebakindlus võib viia nende inimeste lahkumiseni.
Kaovad atestatsiooni astmed
Rahaline kokkuhoid ja õpetajate koormusnormide kaotamine annab ainsaks reaalseks garantiiks üldise kehtestatud 35-tunnise töönädala. Seega võib siis õpetaja 18-24 tunni asemel klassi ette saata 35 tunniks, ja selgitus, et mõistlik koolijuht seda ei tee, on ju lihtsalt valetamine. Kui rahastamise juures enam 18-24 tundi ei arvestata, siis polegi ju muud lahendust!
Õpetajatel kaotatakse ära atestatsiooni astmed, mis teda siiani veidigi motiveerisid kauem koolis töötama ning oma väärtuslikku kogemust teiste õpetajatega jagama. Nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja õpetaja-metoodiku ühele palgaastmele viimine tähendab veel mitu aastat palga tõstmist reaalselt kogenenumate õpetajate arvelt. Palgatõus puudutab ju vaid osasid õpetajaid, seega peab oluliselt vähem raha otsima.
Samuti kaovad eelnõu kohaselt ära koolitusrahad, mis andsid kollektiivile võimaluse endale sihid seada ning ennast arendada, sealhulgas ka õpetajatele ise koolitusplaane kokku panna. Tsentraliseeritud Euroopa vahendid tähendavad ikka eesti keeles raha ärakaotamist, sest Euroopa projektide korraldatud koolitused ei asenda koolidele ja õpetajatele antud koolitusrahasid. Reaalselt tähendab see rahade kadumist koolist.
Klassi tuleb ise värvima hakata
Investeerimiskomponendi kaotamine tähendab samuti raha kokkuhoidu, sest koolide pidevad remondivajadused ei ole vähenenud, ning tõenäoliselt tuleb nüüd paljudel õpetajatel taas hakata ka ise klassiruume värvima nagu mõne aasta eest.
Kokkuhoiu alla lähevad ka kõik teised lisatasud. Näiteks on plaan kaotada seadusega klassijuhatajatasu ning olümpiaadide ja huviharidusega seonduvate tegevuste lisatasud. Seetõttu ongi lihtne: kaotad ära lisatasud, mis justkui tõstavad õpetajatele kehtestatud palkasid, kuid reaalselt saab õpetaja kätte vähem kui täna.
Veelgi enam, õpetajate koormusnormide tõstmine pöörastesse kõrgustesse tähendab, et õpetaja palga saab tõsta ka 1000 või enama euroni, kuid õpetaja keskmine töökoormus on sellest näiteks 0,56. Mis on siis eesmärgiks? Neile, kes kooliga seotud pole, saab hämada, et õpetaja palk tõuseb, mis nad vinguvad. Õpetajad, kes koolis töötada ei soovi, võivad ju lahkuda. Eelnõus on ka sellele lahendus. Asemele saab võtta ilma kvalifikatsioonita õpetajad. Lihtsalt toredaid kõrgharidusega inimesi, kes pole nii nõudlikud.
Tugiteenused on hädavajalikud
Kohalikes omavalitsustes kulub haridusele ja sotsiaalvaldkonnale kõige rohkem raha. Paljudes omavalitsustes haarab hariduse eelarve pea poole kogu valla eelarvest ning seda nii riigi poolt eraldatavate summade kui juurde makstava osa poolest. Just seetõttu pahandabki omavalitsusi Jaak Aaviksoo uus jutt, et õpetajate madalates palkades on kohalikud omavalitsused justkui süüdi.
Esiteks, õpetajatele eraldatavad ning haridusse suunatud rahalised vahendid on kasutatavad vaid sihtotstarbeliselt. Millest siis Aaviksoo tegelikult räägib? Mõne aasta eest lepiti kokku, et riigi eraldatavaid vahendeid saab kasutada nii õpetajate kui ka logopeedide, psühholoogide ja eripedagoogide palkadeks – täna nimetab uus minister seda raiskamiseks.
Selge on see, et koolis on tugiteenused õpetajale hädavajalikud, et paljudele õpilastele üldse haridust anda. Need vahendid ei tule aga õpetajate arvelt, vaid on õpetajatele toeks. Kolmandaks on tugiteenuste koolist kaotamisel nii valusad tagajärjed, et ükski tänane väitleja ei vastuta, palju nende laste hariduseta jätmine ühiskonnale tegelikult maksma läheb.
i
MAILIS REPS, haridusminister 2002-2003 ja 2005-2007, Keskerakond
