Ajalehes Vooremaa ilmus möödunud suvel kaheosaline pikem kirjutis Jõgevamaa ajalehe esimesest peatoimetajast Feodor Grodinskist. Värvikast ja mitmekülgsest inimesest kirjutas kauaaegne Pärnu ajakirjanik Enn Hallik, kes oli Grodinskiga koos töötanud.
Samas on Grodinski eluloos mitmeid põnevaid seiku, mille kohta puudub täpne ülevaade. Veelgi kummalisem, et isegi Pärnu Postimehe toimetuses ei leidunud ühtegi fotot oma kunagisest toimetajast.
Hiljaaegu võttis Vooremaa toimetusega ühendust Feodor Grodinski Iisraelis elav poeg Eliyahu ning saatis isast mõned fotod. Lisaks kirjutas poeg ka mõned read, mille siinkohal avadame.
„Googlis tuhnides sattusin teie lehes ilmunud mälestuste peale Feodor Grodinskist. Kuna ta oli ka mu ihuline isa ja mina see poeg, kes esimesena 1970ndatel vabadele randadele ära putkas, siis sooviksin üht-teist siin lisada.
Sõjast isa eriti ei pajatanud, ja meie, lapsed, ei osanud ka küsida, paraku. Küll rääkis isa, et sõja algul, kui algasid massilised eesti poiste ülejooksmised Porhovi ja Staraja Russa rindel, kartis ta rohkem omadelt tina saada kui sakslastelt. Kuigi mõned lihtsameelsed, kes polnud veel teadlikud, mis sakslaste pool juute ees ootab, kutsusid ka teda fritsude poolele.
Edasi tuli 1942. aasta ränk talv. Siis suvi, uue Eesti korpuse formeerimine, Velikije Luki, tagasi Eestisse, siis Kuramaa ja lõpuks 1947. aastal demobiliseerimine. Isa lõpetas leitnandi auastmes. Tähelepanuväärne on fakt, et Velikije Lukis oli isa tõesti vangilangenud Saksa väejuhi von Sassi ülekuulamisel tõlgiks.
Vana teenis sõja-aastatega välja „Punase Tähe” – „Krasnaja zvezda” ja kaks medalit „Za bojevõje zaslugi” ehk rahvakeeli „poe läbi luugi”.”
TIIT LÄÄNE
