Peeter Järvelaidi kirjutist „Haldusreformist Kasahstanist vaadatuna” (Vooremaa, 28. juuni) lugedes tulid mulle meelde oma varasemad suhted Kasahstani ja haldusjaotusega.
Jõudsin esimest korda Kasahstani augustis 1962, olles enne seda kahel õppeaastal Tartu ülikooli orientalistika kabinetis Pent Nurmekunna juhendamisel õppinud türgi keelt ning tutvunud õpikute ja sõnaraamatute abil iseseisvalt teiste turgi ehk türgi-tatari keeltega. Tollal elas suurem osa neid keeli kõnelevaid rahvaid Nõukogude Liidu võimkonnas, kõige kompaktsemalt Kaspia mere tagustel aladel, mida siis enam vana traditsiooni kohaselt ei kutsutud Turkestaniks, vaid Kesk-Aasiaks ja Kasahstaniks. Tollal ei peetud Kasahstani täielikult Kesk-Aasiasse kuuluvaks, nii nagu seda tehakse tänapäeval. Selle piirkonna kohta kasutada olnud 1959. aasta rahvaloenduse andmed tekitasid masendust eriti Kasahstani ja Kõrgõzstani (Kirgiisia) osas: esimeses oli nimirahva osatähtsus alla 30% ja teises 40%.
Geograafina huvitasid mind eriti kohanimed ja maastikuterminid. Kasahstani kohanimedest pakkus mulle erilist huvi Balkaši (nüüdses kasahhi kirjapildis: Balqash) järve läänerannikul asetsev Mõngaral (Myńaral, ’tuhat saart’), kus me füüsikust reisikaaslase Kusta Rummaga rongilt maha hüppasime. Meil polnud aimugi, et selles põneva nimega kohas asub sõjaväebaas, kus pealegi olid parajasti käimas manöövrid. Meilt korjati ära passid ning jäeti ühe erariides mehe valve alla järverannale. Pärast mõnetunnist ootamist anti passid tagasi, kuid kästi järgmise rongiga lahkuda. Sügisel kuulsin õppejõu Ants Raigu käest, et meie isikute tuvastamiseks oli helistatud Tartu ülikooli. Rongis hakkas meiega rääkima üks venelane, kes kirus kasahhe, nimetades neid koerteks.
Selline oli siis kolonisaatorite suhtumine põlisrahvasse ning Kasahstani kui Nõukogude Vene impeeriumi asumaa olukord rohkem kui poole sajandi eest. Koolis õpiti seda maad tundma venepäraste kohanimede abil. Kui hakati välja andma „Eesti nõukogude entsüklopeediat”, kasutati selles Kasahstani linnade ja piirkondade iseloomustamisel samuti venepäraseid kohanimesid. Et siinkirjutajal ja mitmel teiselgi entsüklopeediaartiklite autoril olid kasahhi nimed teada, püüdsime hakata neid eesti keeles juurutama. Entsüklopeedia esimeses väljaandes (1968-1978) õnnestuski venepärase nime järel kirjutada ka rahvuskeelsele hääldusele vastav nimi ladinatähestikulises kirjapildis.
Teises väljaandes aga selline moodus enam ei toiminud, sest oli saabunud uus venestamise laine.
OTT KURS, geogfaaf
