Tõenäoliselt on paljudel inimestel lisaks oma igapäevasele ameti- või koolitööle olemas hobid, millega nad võimaluste piires tegelevad. Kes harrastab koorilaulu, kes rahvatantsu, kes on kirglik jahimees, kes naudib kalal käimist. Umbes kümnekonna aasta vältel tegeleb üsna omapärase hobiga Põltsamaa mees Gilmar Krživets, ametilt ehitusfirma juht.
Tema hobiks on sukeldumine. Praeguseks on temast saanud sukeldumise instruktor ehk inimene, kes algajatele sukeldumishuvilistele seda tõeliselt põnevat ja samas üsnagi olulisi oskusi ning teadmisi nõudvat harrastust õpetab või inimese lihtsalt veealust maailma uudistama viib.
Gilmar Krživets sai talvel ka väikelaeva juhi load. Nüüd on tal õigus juhtida kuni 24meetri pikkust laeva ükskõik millises riigis. “Asja mõte on selles, et kui kunagi on juhus, et antakse laev kätte ja tuleb sukeldujatega merele minna, et siis jänni ei jääks,” ütles ta.
Näo vee alla panekki liialt hirmus
“Tegelikult kartsin ma lapsepõlves hullupööra vett,” tunnistas teisi sukelduma õpetav Gilmar Krživets. Kooliteed alustas Gilmar 1971. aastal Jõhvis. See kool erines paljudest teistest tollastest koolidest selle poolest, et seal oli olemas oma ujumisbassein. Ujumistunnid algasid Jõhvi koolis juba teises klassis. “Tunnistan ausalt, et tollal kartsin ma isegi nägu vee alla pista, see tundus mulle nii hirmus.” Nii juhtuski, et Gilmar praagiti nende laste hulka, kellest polnud loota, et nad ujumise ära õpivad.
Ent ometi sai nooruke Gilmar ujumise läbi raskuste selgeks, eelkõige tänu sellele, et õpetaja tegeles vett pelgavate lastega põhjalikumalt.
Sealtmaalt alates hakkas tänast sukeldumisinstruktorit juba vee poole tõmbama. Gilmari enda sõnul polnud selles ka midagi tavatut, sest enamikule lastele meeldib vees hullata. Mis võis lapsena vett pelgava mehe sukeldumise juurde meelitada? Ühe olulise põhjusena nimetab Gilmar, et teda paelusid veealust maailma tutvustavad dokumentaalfilmid.
Juhus ja viipekeel viisid esmase kogemuseni
Sukeldumiseni jõudis Gilmar 1999. aastal, mil ta sattus turistina Taisse. “Peesitasin seal kuurortlinna Pattaya rannas ja minu kätte sattus ajakiri, kus pakuti soodsat võimalust sukelduda.” Probleemiks oli Gilmari jaoks toona, et ta ei osanud võõraid keeli. “Inglise keelt ei osanud ma üldse ja saksa keelt, mida olin küll koolis õppinud, “tönkasin“ kuidagiviisi,” iseloomustas ta oma keeleoskust. Sukeldumist juhendas aga saksa keelt kõnelev instruktor. “Mõtlesin siis endamisi, et saksa keelt ma mõne sõna ikka rääkida oskan. Nii ma selle valiku tegingi,” rääkis Gilmar. Otsus oli tehtud nii läks ta ajakirjas näidatud aadressil, kuupäeval ning kellaajal kohale.
Kõigepealt tuleb sukeldumishuvilisel inimesel alla kirjutada vastutusest vabastavale deklaratsioonile. Sellega tõendab inimene, et läheb veealuse maailmaga tutvust tegema vabatahtlikult. Samuti tuli täita terviseleht, kus sukeldudasoovija tõendas, et tal ei ole terviseprobleeme.
Võõrkeele valdamist loomulikult nõutud, sest eeldati, et ilma vastava keeleoskuseta inimene ennast võõrkeelses keskkonnas nimekirja ei registreeri. Gilmari puhul see siiski nii polnud. Nagu ikka keerulistel momentidel, leiab inimene tema ette kerkinud probleemile mingisuguse lahenduse.
Gilmari kõrval istus tookord keegi naine, kes mõistis, et tema “pinginaaber“ ei saa inglise keelest aru ja on seetõttu hädas. Žeste appi võttes suutis Gilmar terviselehe siiski ära täita. Heas mõttes naljaka pöörde võttis olukord siis, kui sukeldumishuviliste seltskond juba sadama poole sõitis. Nimelt selgus edasise suhtlemise käigus, et Gilmari hädast välja aidanud naine oli pärit Lätist. “Avastasime siis mõlemad, et keerulise
viipekeele ja žestikuleerimise asemel oleksime vene keelt rääkides teineteisest suurpäraselt aru saanud.”
Omavahelise vestluse käigus selgus, et lätlanna oli juba päev varem proovisukeldumise läbi teinud ning inglise keelt valdava inimesena tahtis ka sukeldumiskursused läbida. Hiljem soovitas sukeldumisinstruktor naljatades pool juhendajale kuuluvast summast abivalmile lätlannale anda, tänu kellele Gilmar üldse sellest seiklusest osa võtta sai.
Vapustav veealune maailm
Esimest korda veealust maailma nähes olid Gilmari sõnul tema emotsioonid laes.
“Veealused taimed, korallid ja kalad. See kõik oli vapustav,” kirjeldas ta toonast vee all kogetud esmamuljet, tunnistades samas, et praegu ta niisuguses kohas küll sukelduma ei läheks. Küsimusele, kas vahetult enne vette minekut sukeldumisvarustusse “pakituna“ hirmu ei tekkinud, vastas Gilmar kindlalt ei.
Umbes poole aasta pärast juhtus Gilmar lehest lugema kellegi Aarne Orgna kirjutatud lugu sukeldumisest. Talle meenus, et Tallinna Polütehnilises Instituudis õppides oli tal seal samanimeline kursusekaaslane.
Tööülesannete tõttu tuli mehel pöörduda ühe ehitusfirma poole, mis tegeles spetsiaalsete tööstustele mõeldud põrandate paigaldamisega. Tookord oli sellist spetspõrandat tarvis E-Piima Põltsamaa Meiereile. Selle firmaga kontakti võttes kuulis Gilmar telefonis üllatuslikult endise kursusekaaslase Aarne Orgna häält.
Jutuajamise käigus selgus, et artikkel, mida ta lugema juhtus, oli tõepoolest just tema kursusekaaslase kirjutatud ja temast oligi saanud sukeldumisinstruktor. Gilmar rääkis koolivennale oma tõsisest huvist selle ala vastu ja nii lepiti kokku, et Arne temaga peatselt ühendust võtab. Endine koolikaaslane pidaski oma sõna.
Sukeldumiskursused koosnevad teooriast, basseini sukeldumisest ning avaveesukeldumisest. Esimese osa ehk teooria ja basseini sukeldumise tegi ta Tallinnas toimunud kursustel läbi ja sai sealt ka vastava paberi. Et aeg oli juba sügisesse jõudnud, otsustas mees kursuste juurde kuuluva avaveesukeldumise kusagil mujal läbi teha. Taas võttis mees ette reisi Taisse. Seal leidis ta sukeldumisklubi,
kus oli ametis ka vene keelt kõnelev instruktori abiline. Avavee-eksami võttis siiski vastu rootsi keelt rääkiv instruktor. Sellega oli Gilmar omandanud esimese astme sukelduja oskused.
Tais läbis Gilmar ka jätkukursused ja sai sukeldujaoskusi tõendava dokumendi omanikuks. Sealt tema sõnul tõeline sukeldumiskarussell pihta hakkaski.
Põnev kogemus Punases meres
Mis meelitab inimese sukeldumisega tegelema? Esmakordsel sukeldumisel kindlasti esimene vee-alusest maailmast saadud emotsioon. Samas pole Eesti veekogud sukeldumiseks just parim koht.
Ühe põnevama elamuse on Gilmar saanud Punases meres, kus ta sukeldus uppunud parvlaevale Salem Express, mis oli uppunud teel Saudi-Araabiast Egiptusse. Tegemist oli
parvlaevaga, mis uppus umbes 30 meetri sügavusse. Egiptusest käivad paljud inimesed rikkasse Saudi-Araabiasse tööle.
Sellelt laevavrakilt võib leida näiteks kohvreid lasteriiete või mänguasjadega. Sellest järeldub,
et selles laevas uppusid pereisad, kes olid perele kingitusi kaasa võtnud. Samuti võib laevavrakil näha uppunud autosid. Gilmar tõdes, et selline kogemus oli nii emotsionaalselt raske kui ka huvitav.
Vee all saab käia iga huviline
Inimesed, kes on huvitatud sukeldumiseks vajaliku litsentsi omandamisest, peavad läbima kursused, mille maksumus on umbkaudu 5500 krooni. Need inimesed, kelle sooviks on lihtsalt veealuse maailmaga tutvust teha, saavad hakkama kümme korda odavamalt. Proovisukeldumise võib teha kasvõi Saadjärves, sellele eelneb instruktaazh.
Kohalikele inimestele on Gilmar isegi Aidu järves sukeldumist korraldanud. Võib-olla saab
nii mõnigi hakkajam ja julgem inimene veel tänavu sukeldumise läbi väga omapärase ja emotsionaalse kogemuse võrra rikkamaks.
<p />
Kuidas Gilmar Krživetsist instruktor sai
*2002 kevadel sõitis ta Egiptusse, kus lihvis nädala jooksul seni omandatud oskusi.
*Sukeldumisinstruktori abilise litsentsi omandas 2003. aastal. Eesti ühe kõige tugevama sukeldumisinstruktori Tiit Krutobi käe all.
*Esimese astme instruktori kursused toimusid 2005. aastal Pärnus.
*2006. aastal pani Gilmar Krživets sukeldumisõpingutele punkti instruktori kvalifikatsiooni omandamisega ühe Soome instruktori juhendatud kursustel
*Eksami tegi Soomes.
*Nüüdseks on ta ise korraldanud sukeldumiskursusi Tartus
*Basseinisukeldumise saab läbi viia Aura veekeskuse basseinis, avaveesukeldumiseks sobib Saadjärv.
*Tema juhendamisel on sukeldumiskursused läbinud 95 inimest.
TOOMAS REINPÕLD
