Pildid on pärit erinevatest vetest, valdavalt Punasest merest ja Andamani merest, kuid ka Eestimaalt. Paljud näitusepildid on tehtud Egiptuses Punase mere äärses kuurortlinnas Hurghadas.
Käesolev on Gilmar Krzivetsi esimene fotonäitus. Piltide teistele näitamise põhjuseks on soov jagada vee all nähtud ilu ka teistega.
“Väga paljud ei satu mitte kunagi vee alla. Miks siis mitte oma kogemusi jagada?” ütles fotode autor.
“Olen pildistanud ka maa peal, kuid suhteliselt vähe. Vee all on huvitav ja teistsugune tunne,” ütles Krzivets ja tunnistas, et just vesi on n-ö tema keskkond.
“Minu jaoks on sukeldumine ja pildistamine suurepärasteks stressi maandamise vahenditeks. Käib klõps! ja kõik maised mured on kadunud,” ütles ta.
Pildistamine on Krzivetsi jaoks puhtalt hobi, sukeldumine aga pool-hobi, pool-töö: põhiameti kõrvalt tegutseb ta ka sukeldumisinstruktorina.
“Viin inimesi sukelduma seal, kuhu kutsutakse,” ütles Krzivets, kes igapäevatööna tegeleb hoopis maisemate asjadega.
“Kui ma sukeldujatega vee alla lähen, siis ma pilte ei tee,” ütles Krzivets, lisades, et instruktoriametist tulenevalt peab ta hoidma olukorral silma peal.
Sukeldumist tuleb õppida
“Sukeldumiskursus koosneb kolmest osast. Teooriaosa ja basseiniõppus toimuvad tavaliselt ühes kohas, praktika kusagil mujal. On olemas ka selline asi nagu proovisukeldumine. Inimene läheb sellisel juhul vee alla koos instruktoriga, kes teda kinni hoiab ja juhendab. Liikumisruumi on õpilasel sel juhul siiski rohkem kui tandem-langevarjuhüppel,? kirjeldas sukeldumisspetsialist.
Vee all pildistamine tema sõnul eluohtlik pole, ka lõunamaa meredes mitte.
“Midagi ohtlikku ei saagi juhtuda. See on üks turvalisemaid asju üldse, kui reegleid järgida. Palju vähem traumasid kui mitmete muude harrastuste puhul,” kinnitas Gilmar Krzivets.
Siiski on ta kohanud ka ohtlikke elukaid, näiteks pildistanud astelraid, kes veretu jahi reegleid alati ei järgi. Tema torkest suri kuulus Austraalia “krokodillikütt” Steve Irwin.
Selleks, et inimesi vee alla viia, ei piisa heast saatjast. Inimene peab lisaks ujumisoskusele tundma ka varustust, keskkonna eripärasid, sukeldumisreegleid ja grupijuhi käemärke. On vaja teada, kuidas anda näiteks märku, et sul saab õhk otsa või et sul on vaja pinnale tõusta.
Eesti veed pole igavad
Ka Eesti veealune osa on Krzivetsi arvates väga huvitav, kuigi paljud peavad seda igavaks, tühjaks ja roheliseks.
“Eesti vetes on palju vrakke,” ütles Krzivets. Selleks, et nende juurde sukelduda, on vaja siiski olla litsentseeritud sukelduja. Kivide vahel kükitava hülge püüdis Krzivets pildile näiteks Saaremaal.
Üllatusi ja põnevust pakub peaaegu iga käik vee alla. Kõige suuremateks elamusteks on olnud vaalhai nägemine ja mitme vraki uurimine.
“Punases meres on suur Inglise laeva vrakk maailmasõjast, seal peal on näiteks mootorrattad ja jupike raudteest, vagunid, tsisternid,” kirjeldas mees ja lisas, et kaladest on eriti muljetavaldav hiiglaslik vaalhai, kelle ta ka pildile on püüdnud.
Silmailu pakuvad vee all korallid, mitmesugused taimed, pisiloomad ja kalad.
“Igal korallil on oma nimi, kuid peast ei oska praegu täpseid nimetusi öelda,? ütles Krzivets. Tema sõnul tuleks meeles pidada, et paljud veealused ?taimed? on vägagi elus ja võivad ka inimest vigastada.
BERIT-BÄRBEL REBANE
