Liiga palju tulesid. Liiga palju karda, lõõmavpunaseid jõulutähti ja võltskulda, mõtleb murelik. Mõtleb ? otsekui pilkeks on see hiilgus. Valusaks kontrastiks kodutute hingepimedusele, vaeste perede kurvale kesisusele, üksildaste endassepöördumisele.
Las hiilata, las põleda, arvab rõõmsameelne. Saagu valgus valitsejaks. Peletagu varjud. Praeguse hetke kõikesuutlikkus tõrjugu jahedus üle läve. Seitsme maa ja mere taha. Eilsele argisusele teekaaslaseks. Sosistab ? elu, armastan sind, oled nii ilus. Ilmlõpmata. Eriti praegu, jõulutähe paistel.
Rahu nii maailma kui iseenda hinge
Küünlast lauanurgal piisab, otsustab vähenõudlik. Ja vaigu järele lõhnavast kuuseoksast. Ahjus praksuvad halud, kapis on leiba, kaevus vett ja pere terve. Mida enamat veel inimesele vaja. Kui, siis vaid rahu nii maailma kui iseenda hinge. Nüüd ja igavesti.
Astuvad minu kõrval, minust mööda ja mulle vastu ? murelik, rõõmsameelne ja vähenõudlik. Lisaks veel nukker, kade, mesikeelne ja valelik. Poodidesse, baari, kirikusse või külla. Ja koju. Koju eelkõige. Silmad rahu ja pühadeootust täis. Mõtetes lähedased, need, kelleta oleks südamekamber tühi.
Nii palju erinevaid natuure, erinevaid maitseid ja erinevaid väärtushoiakuid, ent jõulude aegu on peaaegu kõigil ühesugune siht – nad ihkavad ööliblikana valguse ja soojuse poole. Kõik ja kõikjal.
Hooldeasutustes, kus vanuri päev on nii pikk ja öösiti koidik nii kaugel. Minevik nii igatsemapanev ja homne soovidest nii tühi.
Lastekodudes, kus jõuluvana jagab kingikottidest kirevat piiritagust nänni, ent mitte emaarmastust. Mitte päris-kodu-tunnet.
Hubastes ja armastust täis elamutes, mille akendes sädeleb säraküünlavihm ja kuusealune on täis omatehtud kingitusi. Armsaid ja südamele sooje.
Eestlane on Eestimaa nägu
Ääremaa maadligi majakestes, vahariie köögilaual, lävepakk madalaks kulunud ning tööpuudus pideva häirekellana asukate mõtetes.
Uhketes lossilaadsetes eramutes, mille elanikel polegi oma koormavas küllastumuses enam midagi tahta, millestki unistada.
Linnatagusel prügimäelgi, kus kiirelt kokkuklopsitud varjualuse katusest läbi kumavad tähed vaevatuid ja tõrjutuid soojendavad.
See on Eestimaa valu, ilu, rikkus, tugevus ja häbi. Kõik see, mis ühe vintsutatud ja käest kätte käinud väikeriigi elule ilme annab. Ilme, hinguse ja läheduse.
Eestlane on Eestimaa nägu. Temas on läbisegi talupojalikku alandlikkust, sakslikku peenust, rannakalurlikku trotsi ja suurilmalikku väljapeetust. Ta on kohanev, visa ja sitke. Uhke ja mõnikord ka äraostetav. Siis, kui isamaa-armastuse varjutab piiride taga pakutav Suur Raha, mille nimel jäetakse kodurand selja taha, nukrana kuklasse hingama. Ja igavesti meeltesse valutama. Ent tõsi, eestlased on tänu oma heale läbilöömisvõimele kõikjal hakkama saanud. Seljatanud kõik, mis allpool nende väärikust.
Neile, kes jäävad, saab osaks Mõnus Hingerahu, sest nende lapsed kasvavad Maarjamaa soolastes tuultes, kohendavad elamisväärseks vanaisade talud ja ehitavad külakiiged kaskede alla õõtsuma. Kannavad edasi kultuuritraditsioone, jooksevad marti ja kadrit ning tõmbavad tähtpäevade puhul sini-must-valge vardasse lehvima. Trotsides võõraid mõttelaade ja sooauruna sisse tungivaid läänelikke kombeid. Kaugelt imbunud kurjustki.
Rikkus on Hindamatu Vaimupärand
Rikkus ei ole vaid Suur Raha, rikkus on ka Hindamatu Vaimupärand. Ja Enneolematu Tööarmastus. Rõõm on näha jõuluaegsetel laatadel meie näpuosavate inimeste valmistatud käsitööesemeid. Maavillasest lõngast, koduranna kadakast, pajuvitstest ja kõrkjatest. Kõigest, mis kätte puutunud ja millele sooja südame ning tegutsemislusti toel antud kuju ja hing. Eriline aura. Tore, et tehakse. Ajal, mil valitseb vaid kiirus, vaid kiirus, ei muud. Tore, et ei unustata vaarisade-emade tarkust. Sest Lõplik Unustamine tähendaks otsast alustamist. Ja otsast alustamisega sünniks midagi hoopis uut ja võõrast, millest koduhõng lootusetult kaotsi läinud.
Kiirustavas ja materiaalsust pjedestaali kõrgeimale astmele upitavas muutumises kustub iga päev mingi pisike väärtus. Tundenarmas, mis senini hoidnud elu vääramatult tasakaalus. Üha jahenevatele inimsuhetele mõeldes on lohutav teada, et olemas on veel Omakasupüüdmatu Abistamissoov. Kui on kuuskede ja küünalde, pühendumuse ja lubaduste aeg, märgatakse abituid ja mõeldakse häid mõtteid. Et oleks aasta kauneimalgi hetkel olemas mingi võrdsus. Küllap sellepärast silkavadki käbedad päkapikud majast majja, toppides susside sisse kingitusi ja mõistatades magajate unenägudest südamesoove.
Küllap sellepärast käivitub riigis suur heategevuskampaania, mil aina kogutakse, saadetakse ja annetatakse. Et ka tänavalaps, kerjus ja prügimäeasukas tunneksid end täisväärtuslikuna. Kuhugi kuuluvana. Vähemasti täna. Ja seda ju polegi nii vähe. See aitab alal hoida Suurt Lootust.
Astun aegamisi vastutuult. Kõikjal on tuled. Minus endas. Minu kõrval, minu ees ja mu selja taga. Akendes, pilkudes ja südametes. Ja üleval, maailma ühises taevas on tähed, pealtnägijad. Ka jõulutäht, mis juhatab teed valguse ja soojuse poole.
URVE TINNURI, ajakirjanik
