Mõeldes Isamaa ja Res Publica Liidu plaanile vallad sundkorras liita, tekib küsimus, miks hakatakse halduspiire joonistama taaskord valimiste eel. Pole kahtlust, et enne valimisi ette võetavad plaanid taotlevad vaid üht – suurendada oma mõju ja võita valimised.
Miks eeldab Isamaa ja Res Publica Liit, et maakonna piires liidetud vallad tagavad neile mõjuvõimu? Peamine on aga see, mida sellest võidab rahvas, keda ühendab ja esindab vald?
Poliitilisi kaarte pole vaja
Me vajame lõpuks poliitilist selgust ning asjatundlikku ja jõulist regionaalministrit, kes püüaks asja lahendada lähtuvalt funktsioonidest, mitte poliitilisi kaarte joonistades. Eesti on liitunud Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga ning sellest tulenevalt ongi omavalitsus iseotsustamise koht, ka selles osas, mis puudutab liitumist.
Regionaalministri kavandatavat valdade liitmiskava valitsuse 2007.-2011. aasta tegevusprogrammist, mis on koostatud “Valitsusliidu programmi aastateks 2007-2011” elluviimiseks, me ei leia. Samas on valitsus deklareerinud, et langetab kõik otsused konsensuslikult. Seega tundub, et regionaalminister tegeleb juba ette nurjunud üritusega. See rehavarrehoop silmade vahele peab ikka õige magus olema, kui isamaalastest ministrid ühe ja sama reha otsa jooksevad.
Haldusreformiga on jõudumööda tegelnud kõik viimased valitsused. 1997. aastal alustas Koonderakonna ja Maarahva Ühendus valitsuses haldusreformi kontseptsiooni väljatöötamist regionaalminister Peep Aru töörühm, kelle koostatud avaliku halduse arengu eelnõu jõudis ka Riigikokku. 1999. aastal ametisse astunud Laari valitsus algatas oma haldusreformi kava väljatöötamise siseminister Tarmo Looduse juhtimisel, kuigi regionaalminister oli reformierakondlane Toivo Asmer.
Küllalt põhjalikust, kuuest peatükist koosnevast kontseptsioonist hakati ellu viima vaid omavalitsuste liitmist ja see ebaõnnestus täielikult. Ei ole paremat oodata ka praeguse regionaalministri ettevõtmisest, seda veel olukorras, kus IRL soovib rakendada piitsameetodit. Sel moel käsitab Kiisler kohalikke omavalitsusi riiklikena, mis aga on vastuolus meie põhiseadusega.
Liita või lahutada lihtsam
Eesti haldussüsteemi kõige nõrgem koht ei ole kohalikud omavalitsused ja nende suurus, vaid regionaalhalduse jõuetus. Meie avaliku halduse reformimisel on kahtlemata kõige keerulisem küsimus regionaaljuhtimine. Just regionaaltasandil peab riiklik juhtimine haakuma omavalitsusliku juhtimisega.
Praegune riiklik juhtimine ise avaldub kahes vormis – maavanema ja ministeeriumide poolt –, mis samuti peavad haakuma. Kuni maakond on riiklik administratiivüksus, ei ole seda võimalik omavalitsuslikult juhtida. Sellest tulenevalt võib aimata, et on soov maakonnad kui riiklikud haldusüksused likvideerida.
Maakonna omavalitsusliidule tuleb panna vajalikud avalik-õiguslikud ülesanded ja anda vastav otsustusõigus seadusega määratud ühistegevuse valdkondades.
Ammu oleks aega hakata regionaalhalduse reformiga tegelema sisuliselt, mitte jätkata poliitkaartide joonistamist. Probleemi tekkides on kõige lihtsam reformi nime all midagi liita või lahutada, mõnevõrra keerulisem on leida sisuline lahendus.
TARMO MÄND
Riigikogu liige, Rahvaliit
