Täna laseme liugu, sööme vastlakukleid ja muud maitsvat ja oleme rõõmsad. Nii selle üle, et on kena talv, kui sellegi üle, et varsti kevad tuleb.
Tõsi, vanasti söödi vastlapäeval ka seajalgu. Ja mitte niisama kombe pärast, vaid sel moel vihjas perenaine, et siga söödud, aeg pisut paastuda. Vastlapäevale järgneval päeval ehk homme ongi tegelikult tuhkapäev, mil vanasti, kui rahva- ja kirikukalendri kombestikust kinni peeti, paast algas. Sestap ongi vastlapäeva kohati ka lihaheitepäevaks nimetatud.
Tuhkapäeval ei käidud külas ja ei olnud soovitav juukseidki kammida. See päev oligi isikliku patukahetsuse päev ja see viimane keeld on ilmselt seotud ammuse kombega patukahetsuse märgiks tuhka pähe raputada.
Vaevalt me kõik lihavõtteni kestva paastu ette võtame, kuigi see leivatööd isteasendis tegijatele vägagi tervislik oleks. Aga kel mõni patuke hingele kogunenud, võiks ju seda homme tasahilju kahetseda, tuhka tarvitamata?
21. veebruar 2012
