Kuigi praegusel ajal näitab end päikegi vahel ‒ rõskust ja pilvisust on ikkagi liiast! Eile küntud põllulapp kandis, puistasin sinna munakoorepuru ‒ mullalupjamise mõttes. Kui neid koori juba kogutud on, siis pole ju mõtet neid prügi hulka panna… Lugesingi targast allikast – väetisena kasutades peab neid hästi peeneks pulbriks jahvatama, aga kui tahame tigusid peletada, siis peab panema ümber taime ringselt jämedamat koorepuru… Tigude vastu jõuab uued koored koguda.
Tänavune talv on välitöödeks suurepärane, ei pea ennast kubujussiks riietama. Näiteks on hea taltsutada sirelite juurevõsudest tekkinud uusi harusid; tihti laieneb sirelihekk nii, et ladvad langevad lausa autoteele, kriimustades sõidukeid ja sundides jalgsi liikudes päris tee keskele hoidma… Korraks laskusid raagus sirelitele väikeste valgete sasitud peade ja pikkade sabadega sabatihased – aga läinud nad olidki.
Ise “rändasin” Kati Lumiste abiga Ibiza saarel ‒ lugesin tema “Minu Ibizat”. Sellel saarel on pehme vahemereline kliima kuivade, kuumade ja päikeserohkete suvedega, aga soe on ka muul ajal. Umbes Hiiumaa suurusel saarel on palju asju teisiti kui meil. Päikest palju enam – Hispaanias on aastas 320 päikeselist päeva, Ibiza ei saa palju erineda…
Iga paiga “visiitkaardiks” on taimestik. Ibizal võib leida leida rosmariine ja lavendleid vabalt kasvamas ‒ needki võivad lisaks päikesele aidata vastu seista meie kliima rõskusele, sest tekitavad õnnetunnet. Need taimed pole Eestis päris tundmatud, hea tahtmise korral saab mõlemat meilgi kasvatada. Üritan sel suvel nendega katsetada, seemned on varutud. Saarel on palju rosmariini ja lavendlitega kaetud alasid. Urmas Kokassaare kirjutisest 2010. aastast loen, et rosmariin aitab talvemasenduse vastu. Just see, mida vaja! Tema nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnapaarist ros marinus, mis tähendab mere kastet.
Eestis soovitatakse huulõielist igihaljast rosmariini kasvatada ikkagi potitaimena, mida ainult suveks võib välja päikselisse kohta istutada. Kui aga seemneist, siis märtsis kasti, +20 kraadi juures idanevad neli nädalat. Avamaale istutada juunis, 40×30 cm-ste vahedega. Seemikud õitsevad teisel aastal. Paljundada saab ka põõsa jagamise teel ja võrsikutega, aga selleks kulub ikka aega. Neist saab isegi bonsaid kasvatada. Järske temperatuurimuutusi ja liigset kastmist ei taha, viskab lehed maha. Tippõitsengu ajal lõigatakse maha noored võrsed koos lehtede ja õitega. Minu tähelepanu pälvis see, et kui pole võimalik talvel rosmariini hoida jahedas toas valgusrikkal aknal, võib talvitamist üritada mitteköetavas kasvuhoones või keldris. On veel juttu ümberistutamistest, huumusrikkast mullast, pistikutest… “Peenhäälestuslikku” infot saab ikka internetist. Sooja kliimaga paikades kasvab rosmariin ühel kohal kuni 20 aastat ja kõrgub kuni kahe meetrini, neist saab hekkegi teha. Sellest me unistada ei saa, aga äkki pärast meid juhtub nii, kui kliima ikka soojeneb?
Eks lavendelgi ole rohkem väiksemate laiuskraadide taim ‒ kunagi mul täitsa kasvasid. Pidi roosidega hästi kokku sobima ‒ nende vahel pidi “sünergia” tekkima, mõlemad võidavad. Toetavad igati teineteist, oma välises kontrastis, värvide- ja aroomide mängus. Lavendli lõhn meelitab kasulikke tolmendajaid ja peletab kahjureid, hiirigi, nii et universaalne.
Ibizal ei peeta apelsinidest küll nii palju lugu, kui meil. Need puud annavad aastas paaril korral saaki, on kahes olekus ‒ kas õites või saagi alla lookas, aga viljadest tehakse tihti ainult komposti. Vanal ibizalasel Pepel olevat kodus alati kostitus külaliste jaoks olemas: klaasike omatehtud veini, ise soolatud oliive, päikse käest kuivatatud viigimarju ja oma aia mandleid. Tahaks külla minna…
EHA NÕMM
