In memoriam Vaike Lapp (13.12.1928-24.11.2015)
Üleeile lahkus igavikuteele üks tuntumaid jõgevamaalasi Vaike Lapp. Tema juhtimisel rajati Palamuse vana kihelkonnakooli hoonesse muuseum ning aastakümnete jooksul jõudis ta jagada tuhandetele eestimaalastele teadmisi Oskar Lutsust, “Kevadest” ja selle tegelaste prototüüpidest.
Vaike Lapi sünnikodu oli küll Tartus, ent lapsepõlve kirkamad mälestused pärinesid tal vanaema juures Vasulas veedetud ajast. Sõja ajal oli ta koos vanematega mõned aastad maapaos Järva-Jaanis. Palamusele tõi Vaike armastus: ta abiellus Palamuselt pärit noormehega, kellega oli õppinud Tartu arve- ja plaanindustehnikumis ühel kursusel.
Palamusel jõudis ta olla kooli ja masina-traktorijaama raamatupidaja ning kultuurimaja kunstiline juht ja direktor, ent kõige rohkem mäletatakse teda kohapeal ja kaugemalgi Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ülesehitaja ja käivitajana.
Vanasse kihelkonnakoolihoonesse muuseumi loomise idee kuulus, tõsi küll, Eerikverest pärit kodu-uurijale Johannes Pajule, ent ilma muuseumi esimese direktori Vaike Lapi järjekindluse ja entusiasmita oleks see arvatavasti ideeks jäänudki. Nõukogude ajal seisid ju igal pool ees ametkondlikud barjäärid ning ehitamiseks oli vaja fonde, limiite ja defitsiitset tööjõudu. Nii tuligi Vaikel kord varustajat, kord töödejuhatajat mängida või koguni meestega koos metsa minna, et välja otsida sellised palgid, millest 35 sentimeetri laiusi põrandalaudu teha annaks. Ta tegi ka pikki retki Eesti eri piirkondadesse, et leida mööblit ja muid esemeid, millega muuseumi sisustada.
Uue muuseumi vaimse sisuga täitmisel tuli kasuks see, et Vaike Lapi jaoks polnud Oskar Luts mitte pelgalt pilt ja kirjaread kirjandusõpikus, vaid luust ja lihast inimene, keda ta veel hästi mäletas. Pärast arve- ja plaanindustehnikumi lõpetamist töötas Vaike nimelt mõned aastad Tartu hoiukassas ehk tsentraalkassas nr 6733, kuhu kanti üle ka kirjastuste poolt Oskar Lutsule makstavad honorarid. Raha käis Luts alati välja võtmas koos abikaasa Valentinaga, kellega Vaikel tekkisid sõbralikud suhted. Teda kutsuti mitmel korral Lutsude poole küllagi.
Elavad pildid
Suhted Valentinaga ei katkenud ka siis, kui Vaike juba Palamusel elas. Pigem said need isegi hoogu juurde, sest Vaike sai teada, et tema abikaasa onu peetakse Lutsu “Kevades” esineva Tõnissoni tegelaskuju üheks võimalikuks prototüübiks. Valentina teadmised kulusid ära ka siis, kui Vaikel kultuuritöötajana ekskursantidele selgitusi tuli jagada ning kui ta värske direktorina muuseumi rajama asus.
Muuseum avas külastajatele uksed 1987. aasta jaanuaris, Oskar Lutsu sajanda sünniaastapäeva pidustuste ajal, ning praegu on see üks Jõgevamaa külastatavamaid turismiobjekte. Vaike Lapp tegi muuseumis pärast direktorikohalt lahkumist veel aastaid giiditööd. Tema töösuhe muuseumiga lõppes alles 2004. aastal.
“Veel nüüdki meenutavad paljud muuseumikülastajad oma varasemaid käike meie majja ning seda, kuidas Vaike Lapi jutt Lutsu-aegse kihelkonnakooli elust-olust ning “Kevade” tegelaste prototüüpidest neile suisa elavad pildid silme ette kergitas,” ütles Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi praegune direktor Arne Tegelmann. “Vaike tõi muuseumi kollektiivi sära ja rõõmsameelsust. Ta käis külas ja hoidis end muuseumi asjadega kursis ka siis, kui ta juba pensionile oli jäänud.”
“Vaike Lapi panus Oskar Lutsu loomingu ja kodupaiga loo tutvustamisse on hindamatu ning tema elutöö väärtuslik kogu Jõgevamaa kontekstis,” tõdes Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev.
Traditsioonide algataja
Riigikogu liige Aivar Kokk lisas, et Vaike Lapi ettevõtmised on aidanud Palamusel kasvada ja kaugemale paista.
“Vaike oli Palamusel mitmete traditsioonide algataja ja kujundaja,” sõnas Aivar Kokk. “Tema “ristitud” on mitu põlvkonda Palamuse kooli abiturientide hulgast valitud Tootse ja Teelesid. Ka Oskar Lutsu huumoripreemia pälvinuid on ta hulk aastaid laureaadiks “löönud”.
Mõned aastad tagasi oli mul au asutada koostöös mitme oma tuttava ja Palamuse vallavalitsusega Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Vaike Lapi nime kandev allfond. Tänavu veebruaris andsime välja esimese sellest fondist rahastatud stipendiumi. Järgmine stipendium saab üle antud tuleva aasta veebruaris, vabariigi aastapäeva paiku.”
Olles veel Jõgeva maavanema ametis, oli Aivar Kokal au anda Vaike Lapile 2009. aasta veebruaris üle maakonna kõrgeim autasu — Jõgevamaa Vapimärk. Lisaks sellele on Vaike Lapi elutööd tunnustatud Valgetähe medaliklassi teenetemärgiga (2001), Palamuse vald nimetas ta aga 2006. aastal oma aukodanikuks.
Viimased eluaastad veetis Vaike Lapp tütre juures Põlvamaal Leevil. Tema silmad sulgusid viimsele unele Põlva haiglas. Vaike Lappi jäävad leinama tütar ja poeg, seitse lapselast ja kaheksa lapselapselast, aga ka lai ring sõpru, tuttavaid ja tema elutöö austajaid.
Seitse aastat tagasi, oma 80. sünnipäeva eel avaldas Vaike Lapp arvamust, et Palamusel on üks oluline asi puudu: Oskar Lutsu portreeskulptuur, mis peaks seisma kihelkonnakoolimuuseumi juures.
“See kuju, olgu ta siis pronksist või graniidist, peaks Palamusele saama kasvõi juba sellepärast, et Lutsule oleme me kõik võlgu. Ilma temata oleks Palamuse üks tavaline Eestimaa külake teiste samasuguste hulgas. Nüüd on siia aga asja turistidel, laadalistel ja huumorihuvilistel ning tänu sellele on siinse kandi elul hoopis teine vunk,” ütles Vaike toona. Nüüd jääb üle tõdeda, et me kõik oleme võlgu mitte üksnes Oskar Lutsule, vaid ka Vaike Lapile: tema elutööta oleks Palamuse ja kogu Jõgevamaa palju vähem tuntud kui praegu.
RIINA MÄGI
