Möödunud nädalavahetusel Viimsis toimunud naisrühmade võistutantsimisel tekitas Jõgeva folklooriseltsi Jõgevahe Pere naisrühm furoori Helju Mikkeli tantsust “Kaksteist kapukat” tehtud uusversiooniga, kus originaalrekvisiite, vardaid ja poolikuid kudumistöid, asendasid nutitelefonid. Naised said võistutantsimisel teise koha, ent edukad olid ka Jõgevahe Pere neiud.
Viimsis said ühekorraga teoks naisrühmade üheteistkümnes ja neidude rühmade teine võistutantsimine ning kahepäevane naistetantsu festival. Sellise festivali idee käis omal ajal välja Jõgeva legendaarne tantsujuht Airi Rütter, keda nüüd enam meie keskel pole. Esimene selline festival saigi teoks 2007. aastal Jõgeval ja Viimsis toimunu oli juba neljas. Sündmuse korraldajaks oli eelmise, 2014. aasta võistutantsimise võitnud rahvatantsuansambli Sõprus naisrühm. Võistutantsimiste žüriisse kuulusid tunnustatud tantsujuhid Ilma Adamson, Ülle Feršel, Ülo Luht, Margus Toomla, Maido Saar ja Kätrin Järvis (Saar osales vaid naisrühmade ja Järvis vaid neiduderühmade hindamisel).
Jõgevahe Pere oli Viimsi võistutantsimisel esindatud tervelt kolme rühmaga: lisaks naisrühmale, mida juhendavad kahasse Marika Järvet ja Ave Anslan, võistlesid neidude rühm ja neidude vilistlasrühm. Mõlemad mainitud on Marika Järveti juhendada. Üldse oli konkureerimas kakskümmend nais- ja seitse neiduderühma. Jõgevahe Pere naised said lisaks teise koha diplomile eritunnustuse kõige paremini esitatud kohustusliku tantsu eest, milleks oli Agne Kurrikoff-Hermani “Hobusemäng”. Neidude võistutantsimisel sai meie neidude rühm kolmanda ja neidude vilistlasrühm neljanda koha, kusjuures kolmandat kohta lahutas teisest ja neljandat kolmandast vaid üks punkt.
Naisrühmadel tuli esimeses voorus esitada üks kohustuslik ja üks vabalt valitud tants. Kolmanda, samuti vabalt valitud tantsu said esitada need, kes kahe tantsu hinnete põhjal finaali pääsesid. Algselt pidi sinna saama kümme rühma, aga sai üksteist, sest kümnendal ja üheteistkümnendal rühmal oli punkte täpselt ühepalju. Jõgevahe Pere naised esitasid esimeses voorus lisaks kohustuslikule tantsule Virve Kurbeli “Minoorse labajala”, finaalis aga siis Helju Mikkeli “Kaheteistkümne kapuka” uusversiooni. See, et Jõgevahe Pere naised järgmisel võistutantsimisel just seda tantsu esitaksid, oli kadunud Airi Rütteri soov. Tema pidas silmas muidugi originaaltantsu, milles rekvisiidina kasutusel vardad ja kudumisel olevad kapukad. Ent kui naised tantsu mõnda aega ilma rekvisiitideta harjutanud olid, tuli äkki idee võtta varraste asemel kätte nutitelefonid: tänapäeva naiste aega aitab viita ju pigem telefon kui sukavardad.
Polnud muuta vaja
“Tantsu algupärast koreograafiat polnud üldse vaja muuta, sest kõik liigutused sobisid ka uude, nutitelefonidega versiooni. Mõned näpuliigutused tuli muidugi juurde tekitada, et imiteerida lehitsemist, trükkimist ja lehitsemist,” ütles Ave Anslan.
Et “Kaheteistkümnes kapukas” tegutsevad kaks rivaalitsevat seltskonda, tulid Ave ja Jõgevahe Pere naised mõttele, et pool rühma võiks tantsu viimases kolmandikus ikkagi vardad välja võtta. Nii oleksid siis rivaalitsejateks ühelt poolt telefoninäppijad ja teiselt poolt kudujad. Et kaks seltskonda teineteisest paremini eristuks, laenati “kudujatele” Laiuse naisrühmalt Meie Mari veel kollasetriibulised seelikud.
“Esimene kahin käis saalist läbi siis, kui publik kellegi tantsijatest käes telefoni märkas,” meenutas Ave Anslan. “Algul ei saadud veel aru, et tegemist on teadlikult valitud rekvisiidiga. Kui naised aga selfisid tegema hakkasid, vallandus esimene aplaus, mis tantsijatele veel “vunki” juurde andis.”
Tantsu lõpus oli publiku reaktsioon Ave ja Marika sõnul maruline: sellist “möllu” polnud saalis ühegi teise esituse ajal. Ent tegelikult olid nii juhendajad kui ka rühm enne võistutantsimist kahevahel, kas nad ikka julgevad sellise versiooniga austatud Helju Mikkeli loomingust publiku ette minna.
“Kahtlused vaevasid meid kuu aega enne võistutantsimist ja isegi Viimsis enne lavale minekut,” ütles Ave Anslan. “Ning kahtluste kõige suuremaks õhutajaks oli asjaolu, et Helju Mikkel äsja meie hulgast lahkus.”
“Ega me teadnud, jah, kas meid vilistatakse välja või kutsutakse tagasi. Õnneks tehti viimast,” lisas Marika Järvet.
Juhendajate sõnul pingutasid nad kõvasti, et välja ei tuleks halb paroodia, vaid algne koreograafia oleks perfektselt omandatud. Siis võib endale ka väikest vallatlemist lubada. Lõpptulemuseks oli naisrühmal siis teine koht. Alla jäädi vaid Tartu ülikooli rahvakunstiansambli naistele. Neile polnud sugugi häbi kaotada, sest tegemist on väga võimeka ja keskmiselt vanuselt oma kakskümmend aastat noorema tantsuseltskonnaga.
Koselt läbi
Neidude võistutantsimisel esitasid kõik rühmad ühe kohustusliku ja ühe vabalt valitud tantsu. Kohustuslikuks oli Ave Anslani loodud “Kaks sõsart”, teiseks tantsuks valisid meie neiud Kertu Alvre “Kaera-Jaani” ning vilistlasneiud Leili Väisa “Minu Eestimaa kestab”. Viimane oli tegelikult jällegi kadunud Airi Rütteri valik: ta mõtles kõiki asju pikalt ette.
Marika Järvet tõdes, et mõlemad neidude rühmad olid väga tublid. Neidude põhirühma tuli sügisest näiteks mitu uut tantsijat, aga nemadki said ruttu “järjele”. Vilistlased saavad aga proovi teha ainult nädalavahetustel, sest muul ajal on nad seotud töö või õpingutega väljaspool Jõgevat.
“Aga väga tore, et neiduderühmadele ka võistutantsimise näol väljund on tekitatud: kahe naiste tantsupeo kogemus ütleb, et selle liigi rühmi on Eestis vähevõitu,” ütles Ave Anslan.
Võistutantsimistele eelnenud kaks kuud olid rühmadele ja juhendajatele töörohked ning selle üle, et suur pühendumus hea tulemuse tõi, on kõik väga rõõmsad.
“Eks me tundnud kõik teatavat survet: paljudele pakkus ju huvi, kuidas me nüüd, mil Airi enam meiega pole, hakkama saame. Aga selgus, et saame hästi,” sõnas Marika Järvet. Ave Anslan lisas, et Jõgevahe Pere naistel õnnestus seekord veidi ka oma väljakujunenud kuvandit lõhkuda ja seda positiivses mõttes. Naised näitasid, et suudavad malbete ja väljapeetud etteastete kõrval publikut üllatada ka temperamentsete ja “karakteriga” tantsudega.
Viimsist kodu poole sõites tegid Jõgevahe Pere tantsijad vahepeatuse Kose kalmistul, et Airi Rütteri haual küünal süüdata: vaimus on ta ju ikka oma tantsijatega. Aga Jõgevahe Pere rahval pole aega pikalt loorberitel puhata, sest veebruaris kavatsevad nad tähistada folklooriseltsi 30. sünnipäeva ning aprilli lõpuks välja tuua ühislavastuse Sadala Külade Teatriga, mis hakkab kandma pealkirja “Vallatu eestlane”.
RIINA MÄGI
