Homme esietendub Järvamaal Albu vallas Vetepere külas ehk kirjanduslikul Vargamäel Ugala teatri suvelavastus “Kõrboja perenaine”. Tüki lavastab Vallo Kirs ja selles teeb kaasa enam-vähem kogu Ugala trupp. Tänavused viisteist etendust on kahjuks juba välja müüdud, ent peatselt tulevad müügile järgmise suve etenduste piletid.
Vallo Kirs on lavastaja kohta üsna noor: saab sügisel 29. Rakvere gümnaasiumi teatriansamblit, milles ta koolipoisina kaasa tegi, teatakse tänu Betti Alveri luulepäevadele hästi ka Jõgeval. Filmihuvilised mäletavad Vallot aga 2007. aastal esilinastunud filmist “Klass”, kus ta kehastas Kasparit, üht kahest tagakiusatavast poisist. Nüüdseks on Vallo Kirsil läbi Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ja seljataga mitu aastat kutselise näitleja tööd Ugala trupis. “Kõrboja perenaise” kohta käivad küsimused esitasin Vallo Kirsile e-posti teel. Õnneks leidis ta vaatamata kiirele prooviperioodile aega neile vastata.
“Kõrboja perenaine” on Urmas Lennuki teatritekst, mille aluseks on Tammsaare roman “Kõrboja peremees”. Miks te ei toonud välja mitte “naturaalset” Tammsaaret, vaid Tammsaare Lennuki tõlgenduses?
“Kõrboja perenaise” puhul oleme Urmasega peatähelepanu pööranud Tammsaare “Kõrboja peremehe” naistegelaste vaatenurga avamisele. Lisaks Kõrboja Anna ja Katku Villu armastusloole toome vaatajani näiteks Kõrboja Madli ja Kuusiku Eevi saatuse laiemalt, kui ehk romaanist seda mäletame. Samas oleme Tammsaare maagilis-realistliku teose dramatiseerimisel jäänud autoritruuks ja üritanud avada laiemat mõõdet, mille Tammsaare oma teosesse väga selgelt on sisse kirjutanud.
Mida võiks Katku Villu ja Kõrboja Anna lugu öelda tänapäeva inimesele?
Ma usun, et tegemist on kujundliku ja mitmetasandilise looga, mis kõnetab inimest igal ajastul. Ma arvan, et teater ei pea olema didaktiliselt õpetlik. Teater saab meile näidata elu nii, nagu ta on, peegeldades meile meid endid meie inimlike nõrkuste ja pahede ning unistuste ja ootusega paremale homsele. Nii nagu meie tänapäeval, nii ootavad ka “Kõrboja perenaise” tegelased midagi ja kedagi. Vastuselaeka võti on aga peidus neis endis. See õige vastus tuleb vaid osata üles leida.
Suvelavastuse trupis on umbes kolmkümmend näitlejat. Kas nii suurt truppi on raske ohjata?
“Kõrboja perenaine” on minu esimene lavastus nii suure trupiga. Laval astub üles pea terve Ugala teatri trupp, aga ka külalisnäitleja Egon Nuter ja lapsosatäitjaid nii Vargamäelt kui Viljandist. Sellist massi hoomata on tõesti suur väljakutse ja mulle tundub, et koostöös liikumisjuht Oleg Titoviga oleme suutnud selle seltskonna ühtse löögirusikana Vargamäe väljadel toimima panna. Ugala teatri motoks on alati olnud tugev ansamblimäng. Usun, et see protsess on meid ka trupina palju rohkem kokku kasvatanud ja seeläbi oleme saanud uut hingamist ja inspiratsiooni meie järgnevatesse tegemistesse nendel Ugala teatri jaoks segastel aegadel, mil meie maja remondis on. Suvelavastuse sünnile aitab palju kaasa ka kogu Vargamäe maastik oma hoonete, heinamaade ja metsaalustega. Kunstnik Kristjan Suitsuga oleme püüdnud “lavakujundust”, mis siin loomulikul viisil juba olemas on, omapoolsete kunstiliste vahenditega rõhutada ja esile tuua.
Kui kaua proovid kestnud on?
Proovid algasid meil Viljandis juba aprilli lõpus, kui valmis Lennuki dramatiseeringu lõplik variant. Vargamäele kolisime 13. juunil ja oleme siin kohapeal kuni esietenduseni välja. Oleme siin ööbinud ja elanud. Oleme võitluses sääskede, kärbeste, vihma ja leitsakuga õppinud loodusega ühes rütmis elama ja seeläbi ka trupina rohkem kokku kasvanud.
Priit Pullerits pakkus 18. juuni Arteris välja mõned reeglid, mida järgides on lootust, et suvetükist saab hitt. Kas “Kõrboja perenaisest” võib saada hittlavastus?
Ma arvan, et hiti tegemine ei saa olla kunagi eesmärk omaette. Saab teha oma tunnetusele vastavat elusat ja puudutavat teatrit. Saab oma tööd armastada ja sellele pühenduda. Saab selles õnnestuda ja saab ka põruda. Teatri olemus on see, et keegi teeb midagi, ja on keegi, kes vaatab. Teater on seeläbi alati suunatud kellelegi ja see keegi tuleb ja siis ta kas saab elamuse või ei saa. Teater kas puudutab või ei puuduta.
Milline on tunne mõned päevad enne esietendust: kas tükk saab õigeks ajaks valmis?
Tunne on ärev. Peaproovinädal on alati pingeline ja täis siginat-saginat. Lõpuks on see hetk käes, mille nimel on erinevates kooslustes juba pool aastat tööd tehtud. Esietendus on näitlejale nagu sportlasele tippvõistlus. Ta peab ennast alati selleks hetkeks tippvormi ajama. Ja samuti on iga sportlase ja näitleja selja taga suur meeskond, kes on tema ettevalmistustele kaasa aidanud. Esietendusel see potentsiaal realiseerub. Ja seejärel tuleb seda esietenduse vormi juba järgnevatel etendustel korrata, sest selle publiku jaoks, kes tuleb vaatama kümnendat või saja viiekümnendat etendust, on see ikkagi esietendus.
“Kõrboja perenaise” tänavused, juulis ja augustis toimuvad etendused on juba praegu välja müüdud. Kas tuleval aastal on “Kõrbojat” veel plaanis mängida, et tükki saaksid näha ka need, kes sel suvel piletita jäid?
“Kõrboja perenaise” selle suve 15 etendust on tõepoolest praeguse seisuga kõik välja müüdud. Saadaval on veel vaid ehk üksikud lisakohad mõningatele etendustele. Järgmisel suvel mängime aga “Kõrboja perenaist” kindlasti veel. Lähipäevil peaksid järgmise aasta piletid Ugala teatri kodulehel müüki minema.
RIINA MÄGI
