Kalmistud on paigad, kus on eriti linnurohke, Raadi surnuaial on ju kevadeti aastaid linnuõppusi tehtud. Vareski lind ja praegusel talvele vastumineku ajal seda enam silmatorkav. Eks ka oma gabariitide ja häälitsuste poolest tuntud. Ega nad oma olemuse poolest surnuaeda nii väga sobi, rahu asemel sigineb neist rohkem rahutust, aga vareste valik…
Jalutame vana tuttavaga Kodavere surnuaial, kui seltsiline näitab äsja korrastatud hauda, kust plastmassist ümbrises küünlast on ainult räbalad järel. Just oli korrastaja seal küünla süüdanud. Tuttav kinnitab, et nii teevad varesed, ta käib siin tihti ja on nende tegemisi näinud. Et küünlarasv on tükkide peale voolanud ja hangunud, näitab, et barbaritöö oli “kuumalt” tehtud. Ja küünlatopse igasuguses olekus, nokalöögiaukudega, on ohtralt laiali mujalgi.
Ei tahtnud uskuda, aga guugeldades leian artikli Raadi surnuaia ülevaatajast 2008. aasta Õhtulehes. Tema on näinud, kuidas ülbed varesed nokivad kalmuküünlaid, nii et rasv lendab, tassivad võõra vara puude otsa ja siis kukutavad pooltühja topsi tagasi maa peale.
Arvasin, et Kodavere ümbruse vareste populatsioon on nii “targaks” arenenud, aga paistab, et vähemalt Tartumaa varestel on sama häbematud kombed. Ja lillevaase pidid ka rammima, vist jahtivat nokatäit vett, kui mitte ainult mängulõbu pärast!
i
Ise olen neid plastmassi pakitud küünlaid võimalikult vältinud ja küünlad asetanud metallist laternasse. See püsib veel maa sees. Lillevaasid olen ka sügavasse maasse “istutanud”.
Kuidas kahjulikke harjumusi võita? Kas ei peaks mingit ebameeldivat ainet küünaldesse lisama, kuidas vareseid tõrjuda? Hea, kui keegi leiutaja lahendaks probleemi.
i
EHA NÕMM
