Istusin 21. juuni hommikul kirjutuslaua taga ja mõtlesin suvele. Jah, selle suve kalendrisuvi on jõudnud Eestimaale. Aga see ikka see meie suvi, kus päike küll paistab ilusasti ja nagu suviselt, aga termomeeter näitas hommikul vaevalt kolmeteistkümmet sookraadi. Minu proua on õnneks optimistlik, sest tema jaoks on kõige olulisem, et poleks enam öökülma, et tema istutatud taimekesed ikkagi peenral ära ei külmuks.
Jah, sel aastal tuli suvi meile läbi raskluste, sest kõik on nagu sel aastal hiljaks jäänud ja just nüüd püüab veel loodus tagasi teha seda mahajäämust, et enne sügisest külmade saabumist kõik mis suvega pidi suureks kasvama ja küpsema, ikka suureks ja küpseks saaks. Et kevad oli hiline, siis pole veel näinud üle pesaääre vaatavaid kurepoegi. Nad on pesas olemas, sest olen pesa all kuulnud nende häälitsusi posti otsas pesas, aga nad pole veel nii suureks ilmselt kasvanud, et nad juba lubataks pesa äärele suurt maailma uudistama. Seega, pean varuma kannatust.
Võiks loomulikult kasutada drooni ja uurida-piiluda elektroonilise silmaga kurepesa ülevaltpoolt, aga ei taha meie kurgedele liigset stressi tekitada. Toonekurepapa jaoks on igasugune “putukas“, kes tema pesa kohal tiirutaks suur stressi tekitaja, keda tuleb rünnata, et oma pesa kaitsta, seetõttu kõnnin taluõuel ja vaatan muidu ringi, mis suvelaguses uut näha.
Tegelikult on taluõuel sel aastal uuendusi küll ja selle uuenduse eest hoolitses jälle vares. Ikka see kaval vares ja tema paariline, kes selgi suvel mööda niidetud muru ringi tatsavad ja endale saaki noolivad. Kuidas vareste asumine meie õuele on mõjutanud väiksemate lindude arvu meie õuel, seda ei oska mina hinnata, aga mul väike kahtlus, et väikelindude arv võib seetõttu meie linnurikkal õuel sel aastal olla väiksem kui varasematel aastatel, kui varesed elasid meie talust veidi eemal tiikide taga kuivanud puu taga.
Meie külas on iga talu juures omad põlispuud ning ka meie esiisad on talu piirikivide paremaks meeldejätmiseks pannud olulisemate talupiiri kohtadesse kasvama puud, mis kohe meelde jäävad. Nii vaatab mulle vastu, kui ma aknast välja vaata meie piirikask, mida meie omaks puuks arvame ja naabrid vist veidi omaks piiripuuks peavad. Aga nii see juba kord on nende piiride ja piiripuudega, et nad kuuluvad nagu kõigile ja samas nagu mitte kellelegi päriselt. Aga nagu teada – loodus tühja kohta ei salli ja nii juhtus sel aastal ka meie piirikasega uus lugu. Kui eelmisel suvel käisid meie kavalad varesed veel luuret pidamas ning nad olid väga võlutud naabrinaise kasside “isetäituvast söögikausist“, siis sel aastal on nad oma elu paremale elule lähemale seadnud.
Kui meie poliitivaatlejad kurdavad, et meie poliitikud pidid arvama, et rahval (valijatel) pidi olema “haugi mälu” (ehk siis väga lühike mälu), siis vareste mälu kohta saan mina vaid kiitust jagada. Kui mina varakevadel veel linnas tööd tegin ja leidsin vähe aega, et maal olla – olid varesed kasutanud võimalust ja ehitasid meie piirikase latva endale toreda pesa. Miks ma rõhutan, et piirikase otsa, sest see oleks ka inimesele au teinud, sellise kavalusega tulla juba jagatud maa-alale osaliseks. Kui mina viimaks leidsin enam aega, et oma toimetamisi ka maal toimetada, siis olin omamoodi fakti ees, et minu maja lähedal on nüüd varesepesa, kus meie kaval-vares koos oma prouaga oma elu elab.
Jah, ega teha midagi eriti nagu polegi, sest vares on kase ladvas ja sealt ta oma eluplaane haub. ja mitte ainult eluplaane, vaid ilmselt varsti on ka järelkasv pesas olemas. Varese tarkus on aga tõesti erakordne, sest ta paigutas end esialgu just meie ja naabertalu piiripuule ja seega pole ju meil naabrimehega nagu midagi eriti öeldagi, sest üheltpoolt elab vares nagu “eikellegimaal ehk piiril” ja teiseks saaksime me varesega midagi ette võtta vaid koostöös, kui meil mõlemal peaks varese tegemistest päriselt kõrini saama.
Minu naabrimees aga on juba vanem mees ja tema näeb elus väga paljut muud olulisemat teha, kui hakata nüüd varesega maal maad jagama. Ega mina linnamehena olen ju ka nn roheline, sest ei leia erilist põhjust, et vares minu elu kuidagi väga segaks. Eks ta elab oma vareseelu, aga ta vist kavalusest oskab jätta mulle vahel tunde, et minu taluõu teda ikkagi endiselt eriti ei huvita, sest minu õuel pole nii palju huvitavat, kui on naabrite taluõuel, kus tegutsevad kassid ja kus leidub ilmselt ikka palju seda enamat, mida saab nokavahele võtta. Mida vares teeb siis, kui linnamees on linna läinud, seda ei oska ma ette kujutada, aga mul on vahel õuel olevate sulgede järgi võimalik aimata, et siis tunneb meie kaval vares end just minu taluõuel sellise peremehena, et ta püüab end kehtestada isegi konkureerides territooriumi pärast meie õuel elektriposti otsas pesitseva kurepapaga.
Käisin hiljuti Jõgevaamaal Kuremaa järve ääres ning seal rääkis mulle kohalik mees, et väiksed vesikanad olid hakanud Kuremaa järvel välja tõrjuma seal pesitsevaid sinikaelparte. Kui sellist juttu kuulda, siis tekib linnamehel kohe küsimus, et kuidas on see võimalik, et sinikaelpart on ju nii palju suurem ja peaks ka tugevam olema.
Aga looduses ja ka inimühiskonnas on vahel asjad nii loodud, et see, kes väiksem, kui ta agressiivne ja oskab veel mobiliseerida liigikaaslasi, siis suruvad väiksemad minema suuremadki, kui suuremad liialt individualistlikud. Sinikaelpart armastab elada paarina ja tuleb välja, et kui väiksed mustad vesikanad, kes elavad suuremate kolooniatena, tahavad pardi pesitsus- ja toiduala endale saada, siis nad teevad pardile lihtsalt “kambaka” ja pardid peavadki sedasi otsima endale uut pesistsusala.
Nii paistab olevat ka vareste ja kurgede maade jagamine taluõues, et loomulikult on toonekurg sedavõrd võimsam ja suurem varesest, aga kui vares on kaval ja ei lenda kurega samal kõrgusel – siis võib vares leida endale positsiooni (jahtides väiksemaid linde mööda niidetud muru kõndides) ja ega kurgki end maal maid jagades varesest nii palju tugevamana tunne, kui see oleks õhuvõitluses. Ka väiksemad linnud suudavad just lennates anda varestele koos päris tugevat vastupanu, aga jalutav vares on hästi niidetud muruga taluõuel päris tugev tegija.
Naljakas küll, et oleme varese jaoks ideaalse keskkonna meie õuel ise loonud. Mina ei osanud seda küll ette näha, aga vares oskas muutunud oludele kiirelt reageerida ja nüüd istub ta minu taluõe väraval kase otsas ning kohaneb uute oludega. Sel suvel ta arvatavasti kohaneb oludega kahe talu piiril, kas ta uuel aastal hakkab juba valjemalt endale “ka kinnivara” (pesa ju tema maja!) kui külas kinnivara omanik kohta nõudma, seda näitab aeg. Praegu pole näha mingeid märke, et toonekurg, kes varem end meie taluõuel kõige olulisemaks tegijaks luges, midagi varese vastu suudab ette võtta. Meie kask on nimelt sellist leinakase tüüpi ja sel kasel väga painduvad peenikesed oksad, mis ei sobi kuidagi kurele puu otsa maandumiseks, aga vares oskab taolisele pehmele “pinnale” suurepäraselt maanduda ja siis mööda neid painduvaid oksi oma pesasse liikuda.
PEETER JÄRVELAID
