On kurb ikka ja jälle tõdeda ja lehes kuulutada, et meil leidub inimesi, kelle arvates on parim ja hõlpsaim viis oma majanduslikku seisu parandada vargileminek. Viiakse minema elektrijuhtmeid ja pliidiraudu, mahuteid ja katlaid. Pliidirõngaidki ei põlata ära. Käimla äravedamine Kaiu järvede piirkonnast Tammeluha matkaraja algusest möödunud nädalavahetusel on aga lausa küüniline tegu. Pole see asutus ju midagi sellist, mida möödaminnes kaenlasse võtta saab. Selleks pidi olema veovahend ja ärandamine tuli ka põhjalikult ette valmistada.
Huvitav oleks teada, mis mõtted liiguvad selle inimese “kupli all”, kes varastatud asutuse oma õuele üles pani. Ja kui keegi vargalt sellise majakese ostis või ostab, pole temagi loogikaga kõik korras, sest möödunud suvest kasutusel olnud ehitisel on kindlasti näha luitumise ja kulumise märke.
Loodetavasti on paljud lugenud muinasjuttu isast, kes pojale nutika õppetunni andis. Ostnud naaberkülast härja, ütles ta pojale, et varastas selle. Ja kuigi priske praad mõlemal päevast päeva nina ees oli, ei tundnud poeg toidust mõnu ega võtnud kaalus juurde, sest teda pärssis hirm, et vargusele jälile saadakse. “Varastatud vara tugevust ei too,” olid isa õpetussõnad loo lõpus pojale. Vaevalt see, kes veidra näppamise toel mõniteist tuhat krooni kokku hoidis, oma finantsvõidust rõõmu tunneb.
10. juuni 2010