Vanemate inimeste palk on meil keskmisest madalam ja arvukalt töötab neid ka haridustasemele mitte vastavatel ametikohtadel. Lisaks on eakamate hulgas ka pikaajaliste töötute osakaal võrdlemisi suur.
Võrreldes teiste Euroopa riikidega, peetakse Eestis inimesi vanaks õige varakult – vahel juba 51-aastaselt. Taanlased seevastu arvavad, et vanadus algab 68. eluaasta piirimail. Põhjanaabrite soomlaste statistika ütleb näiteks, et vanadus algab 62-aastaselt.
Vanemaealised kui midagi negatiivset
Samuti suhtub Eesti ühiskond vanemaealiste arvu suurenemisse kui millessegi negatiivsesse. Räägitakse peamiselt kuludest ja sellest, et pensionideks ei jätku raha, või siis üle jõu käivast koormusest tervishoiusüsteemile. Need on kurvad tõsiasjad. Eriti kui arvestada, et mujal Euroopas hinnatakse vanade inimeste mõju ühiskonnale ja riigi elulaadile igati positiivseks.
Üle 80 protsendi enne tähtaega vanaduspensionile siirdunud inimestest on meil pensioni määramise ajal olnud tööta – seega on tegemist justkui töötushüvitise alternatiiviga pensionieelikutele, kes on aetud töötus- ja vaesuslõksu.
Ometi on arvukalt neid aastates inimesi, kel on suur tahe ja valmisolek jätkata pensionieas töötamist, kõige altimad on siin kõrgharidusega töötajad.
Aga ei – väga sageli kohtab hoopis hoiakut: jäädagu õhtule, eluõhtule! Tööandja ei kipu naljalt võtma vabaks jäänud töökohale isegi hea hariduse ja piisava töökogemusega üle 50 aastast inimest, kui tal on võtta poole noorem.
Liiati arvavad paljud juhid, et pensionärile võib maksta sama töö eest madalamat palka kui nooremale, sest pensionär saab ka pensioni. Tööandjad otsekui polekski kuulnud, et lisaks soo, nahavärvi või usutunnistuse järgi diskrimineerimisele ei tohi inimest paremaks või halvemaks pidada ka vanuse järgi.
Vanuseline diskrimineerimine
Sama vildak suhtumine on sisse kirjutatud koguni statistikaameti lahterdamisse, kus rahvas rühmitatakse noorteks, parimas tööeas inimesteks (25–49-aastased) ja vanemaealisteks. Meie töötute hulgas annavadki tooni just noored ja vanemaealised — ju on nad siis “halvas tööeas”.
Eestis kohtabki kõige rohkem just vanuselist diskrimineerimist – seda meelt oli kaks kolmandikku paari aasta tagusele küsitlusele vastanuist. Teisest uuringust selgub aga, et paljud vanemaealised töötajad on vahetegemist omal nahal kogenud. Neil pole noorematega võrreldes võrdseid võimalusi tööasjus kaasa rääkida, neist minnakse mööda, kui kedagi tahetakse tunnustada, edutada, saata täiend- või ümberõppele.
Selline diskrimineerimine läheb aga riigile kalliks maksma. Ühiskonna enda huvides on kogenud töötajaskonda võimalikult kaua tööturul hoida. Rääkimata sellest, et väiksematelt palkadelt laekuvad ka väiksemad sotsiaalkindlustussummad ning et inimeste enesetunnet ja väärikust riivatakse. Suurbritannias keelustati vanusenõuded töökuulutustes juba 1993. aastal ja sama teed on astunud enamik Euroopa riike.
Sellest, et elu ei lõpe viiekümneselt, peaks just Eesti, üks kiiremini vananeva ja väheneva rahvaarvuga riike, kõige paremini aru saama.
Me peame keskeas ja üle selle inimeste kogemused ja tarmu enda kasuks pöörama. Seda enam, et juba 6-7 aasta pärast on meil tööturule jõudvaid noori kaks korda vähem kui praegu. Rahvastiku pöördumatu vananemine paneb ka teistes riikides proovile juhtide perspektiivitunde ja riigimeheliku arukuse.
Vanuselõks kui arengupidur
Kõik algab hoiakute muutmisest, vastasel juhul võib praegusest vanuselõksust saada Eesti arengupidur. Noortekultus on vähemalt vananevas Euroopas oma aja ära elanud. Ja ega keegi pole noor igavesti. Me peame lõpetama jutud, et üle keskea inimesed on ühiskonnale koormaks. Nad on üha suurenev osa meie rahvast ja väga paljud neist on valmis kõrge eani ühiskonda panustama, kui neile selleks eeldused luua.
Vanas Maailmas on hakatud aru saama, et pensionile siirdumine peab olema pigem teekond kui sihtpunkt. Soomes ja Rootsis võib inimene ise otsustada, millise ajavahemiku jooksul ta tahab tööelust kõrvale tõmbuda. Soomes saab ta valiku teha 62. kuni 68. eluaasta vahel, võttes arvesse nii oma tervise, töö iseloomu kui teenistuse.
Suurema valikuvabadusega käib mõistagi kaasas ka suurem omavastutus: varasem pensionile minek tähendab väiksemat, hilisem aga suuremat pensioni.
Senisest paindlikumad töötingimused, täiendusõppe, spordiga tegelemise ja taastusravi parem kättesaadavus, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse sisseseadmine, miks mitte ka maksusoodustused inimesest hoolivale tööandjale – need on veel mõned meetmed, mis aitaksid vältida meie töötajate enneaegset vananemist ja mahakandmist.
Ümber tuleb häälestada kogu lähenemine Eesti arengule ja alata ehk hoopiski sellest, kuidas muuta vanemaealiste tööhõive trumbiks Eesti elu edendamisel.
i
HELJO PIKHOF, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
