Ma ei tea, kas kollektsionääriks saadakse või sünnitakse, aga kollektsionäärid on isemoodi inimesed. Suuremal hulgal võib neid kohata vanavaralaatadel. Jõgeva rahvaski on tänu MTÜ Pommiauk ettevõtlikkusele kahel aastal tõelist vanavaralaada hõngu tunda saanud.
Tänavust vanavaralaata ja kollektsionääride päeva peeti ülemöödunud laupäeval Tallinna mnt 19 õuel ehk rahvakeeli KEKi hoovis. Laadalettidelt võis leida kõike vanadest raamatutest autode ja tsiklite tagavaraosadeni ning postmarkidest portselanini.
Sellisel laadal kujunevad müüja ja ostja vahelised jutud tavaliselt tunduvalt pikemaks ja põnevamaks kui näiteks supermarketi kassas, sest nii müüja kui ka ostja jaoks on olulised mitmesugused taustateadmised: kus ja millal ese toodetud, kust pärineb, kuidas seda hooldada, kus korda teha lasta, kui mõni viga küljes on, jne.
Seekord oli Jõgeva vanavaralaadal üsna palju Lätist tulnud müüjaid.
“Kohtusin siinse kollektsionääride päeva korraldajatega ühel teisel Eestis toimunud vanavaralaadal ning nad tegid ettepaneku tulla ka Jõgevale,” ütles kahesaja kilomeetri kauguselt Valmierast kohale sõitnud Mihhail. Enda sõnul hakkas ta märke ja marke koguma juba koolipõlves ning vanade esemete kollektsioneerimine, ostmine ja müümine on talle n-ö elustiiliks muutunud. Kui küsisin, missugune kaup kõige paremini läheb, vastas Mihhail, et seda on võimatu öelda: kes otsib ilusaid lauanõusid, kes vanaaegset kella, kes põnevaid kujukesi vitriinkappi või kaminasimsile.
“Iga kauba jaoks on tegelikult kuskil potentsiaalne ostja. No vead näiteks mingeid tasse mitu aastat igasugustele laatadele kaasa ja siis tuleb äkki leti juurde inimene, ajab silmad rõõmust suureks ja ütleb, et ta on selliseid ammu otsinud,” tõi ta näite.
</p>
Poest ei saagi
Paljusid asju, näiteks puidust kapsatünni, kapsarauda ja kapsa tampimise nuia, pole tema sõnul üldse enam võimalik saada poest, vaid ainult vanakraamilaatadelt. Nii Mihhail kui ka paljud teised Jõgeva vanavaralaadal kaubelnud rändavadki suvi otsa laadalt laadale.
“Tunnen siin peaaegu kõiki müüjaid. Kohtume laatadel tihti ja aitame üksteist, kui vaja,” ütles Mihhail.
Kui tema saabus Jõgevale juba laadaeelsel õhtul, siis riialanna Julia hakkas oma kraamikoormaga liikuma laadapäeva varahommikul.
“Olin ka mullusel Jõgeva vanavaralaadal. Kuna mulle siin meeldis ja ka korraldajad tagasi kutsusid, siis tulingi,” ütles Julia. “Kuumus kipub küll seekord liiga tegema, aga vihm oleks hullem.”
Julialt uurisin, mis võiksid olla need kaubaartiklid, mida Läti vanakraamikaupmeestel on, aga Eesti omadel pole.
“Eestlastel liigub rohkem Skandinaaviast pärit portselani, meil enamasti Riia ja Peterburi/Leningradi tehaste oma,” ütles Julia. “Riia Kuznetsovi tehase portselannõud olid omal ajal vaat et igas Läti kodus olemas. Nüüd õhatakse: “Oh, Kuznetsovi portselan!” Leningradi tehase portselankujukesed olid omal ajal aga ka väga populaarsed.”
Veel näitas Julia sõlgi, mis tehtud sõjaeelses Lätis käibel olnud viielatistest müntidest, ning Läti juubelimüntide komplekti spetsiaalsel puitalusel. Ent lätipärase kõrval võis tema letil näha ka hoopis eksootilisemat kraami, näiteks Aafrikast toodud kujukesi.
Lisaks ostmisele-müümisele sai vanavaralaadal kuulata Rauno Võsaste juttu tema kolmest sõjaajaloo teemalisest raamatust, uudistada Jõgewa muuseumi ekspositsiooni ja vanade pudelite näitust, täita kõhtu ning teha muud meelepärast.
Aga kollektsionäärid on tõesti isevärki inimesed. Tuli meile näiteks vanavaralaadal vastu tuttav Siimusti mees, käes aastakümneid tagasi Siimusti tööstuses toodetud savipott, ning kurtis, et pidi selle eest hingehinda maksma. Mees lubas, et niipea ta oma kollektsiooni midagi juurde ei osta. Paarikümne minuti pärast tuli ta meile uuesti vastu – järgmise vana Siimusti potiga.
34 kilo muusikariistu korraga turjal
RIINA MÄGI
Tänavusel kollektsionääride päeval võis laadaplatsil näha üht esmapilgul kummalist tegelast: lüheldast meest, kes oli kõikvõimalikke muusikariistu täis riputatud nagu jõulupuu ehteid. See oli päevajuht Ivar Kanarik, kes laadaplatsile kogunenuil üksiti muusikaga tuju ülal hoidis.
Põlvas elav peojuht ja pillimees ehitas endale “muusikakombaini” viis aastat tagasi ja on seda hiljem vastavalt vajadusele täiendanud. Osa pille on kinnitatud nõuka-aegse seljakoti raamile, mõned rütmipillid jalgade külge. Kitarri võtab muusikamees muidugi lihtsalt kätte. Komplekti kuulub ka väike ökonoomne võimendi. Seda toidavad 12 patareid, mis peavad vastu keskmiselt kuus tundi.
“Ühtekokku koosneb mu seadeldis tosinast pillist. Tõsi, ma ei saa neid kõiki korraga mängida,” ütles Ivar Kanarik. “Kaalub see kupatus kokku 34 kilo. Sestpeale, kui ma selle seadeldisega pidudel ringi käima hakkasin, olid mu alalised seljavalud kui peoga pühitud. Pillide tassimine on hea trenn.”
“Muusikakombain” võimaldab pillimehel mööda peoplatsi ringi käia ja inimestega vestelda. Kui vaja, saab muusik aga pillid üksteise küljest lahti võtta ja paiksesse mänguasendisse seada. Selleks kulub napilt paarkümmend minutit. Hiljutisel Viljandi Folgil käinud Põlva mehe omapärast muusikaseadeldist uudistamas ka Jüri Muttika. Telereporter pööritanud silmi ja öelnud: “Ei või olla!”
Ivar Kanarik esitab igasugust muusikat. Jõgeva kollektsionääride päeval oli müüjate hulgas rohkesti lätlasi ja neid rõõmustas ta Raimonds Paulsi lauluga “Miljon tulipunast roosi”.
RIINA MÄGI
