Homme on vanavanemate päev, aga aega, mida vanaemad-vanaisad ja vaarvanemad koos väikeste järeltulijatega veedavad, on aastas kahtlemata rohkem kui ühe pühapäeva jagu.
Ajad on muutnud võimalusi, seega ka kombeid ja traditsioone. Kuigi tänapäeva noored naised emaks saamisega ei kiirusta ja esimene laps kolmekümne viiesel ei tekita naistearstil ega sünnitusmajas enam paanikalaadset olukorda, nagu seda veel paarikümne aasta eest ette tuli, ei saa enamik vanaemasid lapsehoidjaks hakata, sest nad ei pääse töölt. Seega jääb neile ja vanaisadele pühapäeva-vanavanemate staatus.
Igaühele oma
Tõtt-öelda olen kuulnud nädala sees palgatööga hõivatud vanavanemaid pisut häbelikult kurtmas, et tahaks teinekord nädalavahetusel naba ka päris lõdvaks lasta, rahu, vaikust ja korras tuba nautida. Aga kui lapsed elavad oma perega küllalt lähedal ja on harjunud nädalavahetused nende juures veetma, siis… läheb pisut väsitavaks.
Samas tahavad vanaisad-vanaemad omalt poolt ikka parima anda. Mäletatakse ju, et oma laste jaoks polnud piisavalt aega, ja teatakse sedagi, et tänasest sülle ronivast tähelepanunõudjast saab liigagi ruttu hilisteismeline, kel endal tuhat tegemist.
Omast käest tean, et kaugvanaema staatus, kes pisipõnne keskmiselt korra kvartalis kohtab, kipub sageli üsna minoorseks ja vesisekski. Aga igaühele oma. See-eest on need harvad kokkusaamised tihedalt sisustatud.
Kui mitu põlvkonda ühe katuse all elab, on olukord muidugi hoopis teine. Kujuneb välja töö- ja vastutusejaotus ja ideaalis on paika pandud ka kasvatusreeglid: kui isa-ema midagi keelavad, siis vanavanemad ei luba, ja vastupidi. Mis sünnib aga siis, kui täiskasvanud pedagoogika valdkonnas üksmeelt ei leia ega hoia, seda on arvatavasti paljud kogenud… ei, jumala pärast mitte oma peres, ikka naabrite või sugulaste-tuttavate juures!
Olla vanemate eest?
Nali naljaks, aga praegu on meil võrdlemisi palju neid peresid, kus ema, isa või mõlemad vanemad välismaal suurt raha teenivad. Võõrale, kellega elu enam kokku ei vii, kurdetakse teinekord asju, millest sõpradele, veel vähem sugulastele hingatagi ei taheta. Kuulsin hiljuti bussisõidul Eesti ühest otsast teise pinginaabrilt, võhivõõralt naiselt pikka ja keerulist lugu, mis tõsiselt mõtlema võttis.
Kui tööst juttu tuli, mainis eakaaslane, et on juba mitmendat aastat täiskohaga vanaema. Tütrel on kolm last ja et laste isa perepea rolli endale liiga raskeks pidas ja selle eest oma ema seelikusaba taha põgenes, otsustas tragi ema, et läheb Norra raha teenima, kui töökohata jäänud vanaema nõus on lapsi kantseldama.
Loomulikult oli vanaema nõus, tahtis ju temagi, et noore pere õhinal alustatud majaremont peagi lõpule jõuaks ja et tütar end kodumaal raha teenimiseks mitme töökoha vahel rebestama ei peaks. Välismaal, teadagi, suured palgad.
Esimene aasta oli vanaemale natuke harjumatu, kuid küllalt rahulik. Et aga võõrsil viibijat edu saatis ja ta järjest ameti- ja palgakõrgendust sai, ei piirdunud ta ühe teenimistalvega. Pärast paarikuist suvepuhkust mindi taas. Vanaemale lisandusid mured koolijütsidega, sõidutamised trennidesse ja muusikatundidesse. Aga rahamuret ju polnud ja vanaema pidas nii füüsiliselt kui vaimselt hästi vastu. Raha kaugelt tõesti saadeti, aga mitte nii sujuvalt nagu esimesel talvel. Juba tuli aeg-ajalt üht ja teist vajadust meelde tuletada.
Majaremontki edenes visalt, sest eks kulu ju kolmele lapsele, kellest kaks kooliskäijad, järjest enam. Elu on Norras kallis ja pakisuppidega end ka pikalt ei toida. Pealegi ilmnes igapäise skaipimise kaudu, et rahateenija lõõgastub mõnikord baarides, et ostis endale seal tarvitamiseks auto, et on käinud sõpradega reisimas… Kui korraks koju tullakse, on siingi tarvis sõpru külastada ja ise külalisi võõrustada, pidudel käia.
Elu igapäevaste peremuredeta hakkas noorele naisele järjest rohkem meeldima, praeguseks on tal alanud võõrsil neljas töötalv.
“Ma näen, et tütrel kaob reaalsusetaju, milline on tegelik elu kolme lapsega. Lapsed kasvavad emast lahku. Minulgi pole suhted tütrega enam avameelsed ja lahedad nagu varem. On juhtunud, et ta laste kuuldes mulle etteheiteid teeb, et olen nendega liiga range. Ja lubab muidugi asju, mida mina järjekindlalt olen keelanud. Mis edasi saab? Vanem, teismeline tüdruk tahaks hästi läbi saada nii ema kui minuga ja on hakanud ristamisi ühele teise peale kaebama,” kurtis vanaema. Ta kardab ka, ja ilmselt õigusega, et lapsed võtavad omaks vildaka peremudeli, kus ema vaid muretu külaline.
Tema seisukoht on, et kui vanemad olemas, peavad nad oma lapsed ikka ise kasvatama, et neist õigete elupõhimõtetega inimesed sirguksid. Vanavanematele jäägu abistaja ja toetaja roll.
