Homme on vanavanemate päev. Siinmail on selle tähistamine perekeskne ja tagasihoidlik. Enamasti piirdutakse tervitussõnumite saatmise, telefonikõnede ja ehk ka põgusate visiitidega, kus kimbuke sügislilli vanaema-vanaisa tuba kaunistama jääb. Olulisim on ju meelespidamine ja kellel siis mahti kibedal seene-, kartuli- ja õunaajal ennast pikalt kohvilaua taha sisse seada, pealegi kui alles äsja algas kooliaasta, mille rütm veel harjutamist vajab.
Meie vanaemad-vanaisad on tänapäeval tegelikult vaid nelja-viiekümnesed, päris kodused ja vaid laste päralt saavad olla eelkõige vanavanavanemad. Seda vahvam on lastel: neil on vanavanemad, kellega saab lõbustuspargis lustida või mööda poode rallida, aga ka paiksemaid memmesid-taate, kelle külje all istudes vana aja pajatusi kuulata.
Aja märk on seegi, et leivakapid kokku kolinud paaril on kasvatada n-ö minu, sinu ja meie lapsed. Vanavanemaid on aga sellisel kärgperel ju lausa jalaga segada!? Tõepoolest, nii enamasti ongi. Kinda- ja sokipaare, moosipurke ja lahket sõna jagub kõigile, kes seda ootavad.
Tervitame kõiki vanaemasid ja vanaisasid!
13. september 2014
