Elusloodus on maailma suurimaid imesid. Ainuüksi Eesti territooriumil arvatakse elavat üle mitmekümne tuhande erineva liigi. Osa neist varjavad ennast nii oskuslikult, et isegi teadlased pole suutnud neid avastada. Elusloodus elab sünergias – üksiku liigi elu sõltub teise olemasolust. Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele, on neil üks sarnane omadus – elatakse järglaste nimel. Kui taimeriigis piirdub see seemne soodsasse pinnasesse poetamisega, siis fauna esindajatel tähendab see ka järglase kaitsmist, toitmist, õpetamist, ühesõnaga kõike seda, mis on vajalik ühe tugeva ja elujõulise isendi üleskasvatamiseks.
Kahe aastaga viiekordseks vanaisaks
Fauna esindajana on inimene osake loodusest.
Kahe poja ja ühe tütre isana tunnen, et minu kvantitatiivne panus järeltulevasse põlvkonda oleks pidanud suurem olema. Armastuse viljadesse tulnuks innukamalt panustada. Lohutust saan geneetilisest progressioonist.
Kahe aastaga viiekordseks vanaisaks saamist kogevad vähesed. Tunnen uhkust, et olen üks nendest.
Kaks aastat tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanaisa staatusesse. Kaks tundumust korraga: rõõm lastelastest ja kurbus ühiskonnas “ebaoluliste“ hulka kuulumise pärast.
Vanaisa staatus pole hinnas
Ühiskonna eelistusi arvestades pole tegemist edutamisega, vaid allakäiguga. Vanaisa staatus ühiskonnas pole hinnas – raskusi on töökoha leidmisega, takistused lastelastele pühendumisel. Tegemist oleks nagu vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.
Kümmekond aastat on jäänud väljateenitud pensionini. Selleks ajaks on paraku pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi nii palju ei vajagi. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tarmukust ega hellust vaja olevatki.
Olin selliseid tendentse ühiskonnas justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus võimaldab nüüd täita vanaisa rolli.
Kahjutundega mõtlen nendest eakaaslastest, kes on ennast lasknud helgema tuleviku lubadustega eksitada. Neil puudub võimalus süüvida vanaisa võluvasse ja ühiskonnale olulisse rolli.
Näiline kokkuhoid suurendab kulusid
Nauditavam aastaaeg on kevad, mil loodusseadused muutuvad mõistetavamaks. Siirus ja innukus, millega uue generatsiooni eest metsikus looduses kevadeti hoolitsetakse, on kadestamist väärt. Inimloomus vajaks samadel alustel toimivat elukeskkonda.
Olen õnnelik, et mul on võimalik vaatamata ühiskonnakorralduses loodud takistustele nautida pikemat kevadet – panustada lastelaste sirgumisse. Nii imelik kui see ka lugejale ei tundu, naudingut leian isegi mähkmete vahetamisest. Tunnen ennast osakesena looduses.
Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikkust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted vajaksid aga korrastamist, on mõistetamatu.
Saldo jääb negatiivseks nii emotsionaalsest kui ratsionaalsest küljest vaadates. Näilise rahalise kokkuhoiu asemel kulud ühiskonnas hoopiski kasvavad. Töövõimetuspensioni ja toimetulekutoetuste saajate arv kasvab, eskaleeruvad väljaminekud tervishoius. Kulutused lasteaiakohtadele, kuritegevuse ohjamisele, haridusele kasvavad samuti. Otseste ja kaudsete kasvavate kulutuste jada, mis kaasneb pensioniea tõusuga, võiks jätkata, kuid sellel pole mõtet. Niigi peaks selge olema, et oodatud tulemust ehk riigi kulude vähenemist see kaasa ei too.
Austagem loodusseadusi
Loodusseadustel põhinevate otsuste ratsionaalsuses ei tasu kahelda, nende lihvimisele on kulunud aastatuhandeid. Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümberhindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaiaseinte vahel viibima.
Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui austaksime enam loodusseadusi, kui ühiskonnakorraldus muutuks mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla … ehk vaid imetava ema kallistused.
EUGEN VEGES
