Üldiselt arvatakse, et meeste huvi auto vastu on seda suurem, mida uuem ja võimsam see on. Vale puha! Veelgi enam võivad mehed “leili” minna, kui näevad vana liiklusvahendit, mis objektiivselt võttes vaid vanaraud, ent samas kannab endas suurt ajaloolist ja emotsionaalset väärtust. Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas on selliseid masinaid terve platsitäis.
Vanatehnika varjupaik on Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi eestvõttel tegutsenud seitse aastat, ent eksponaate on sinna kogunenud juba 1980. aastatest alates.
“Algul kogusime vaid vanu tuletõrjeautosid, aga ega nende eri mudeleid väga palju saada olnud. Nii tekkiski meil huvi ka muude vanade masinate vastu,” meenutas Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi esimees Tuve Kärner. “Esmajoones oleme keskendunud nõukogude ajal meie teedel liikunud sõidukite kogumisele. Erandi oleme teinud vaid humanitaarabi korras Eestisse saadetud Lääne päritolu tuletõrjeautodele ning vahel harva ka mõnele muule hea legendiga ja huvi pakkuvale “isendile”. Näiteks annetas saatesarja “Lauluga maale” režissöör Jaanus Nõgisto varjupaiga territooriumil toimunud salvestuse ajal rahva ees meile Volkswagen Põrnika.
Praegu on varjupaigas eksponaate juba üle kolmesaja ning peale autode võib sealt leida busse, veokeid ning põllu- ja teetöömasinaid. Põnevamatest eksponaatidest võib mainida näiteks kaht iseliikuvat sauna ning grilli- ja kempsuautot (need on Järva-Jaani mehed annetatud autode baasil ise ehitanud), teatrifestivali Baltoscandal tarvis GAZ-51A baasil disainitud nn Von Krahli autot, Tallinna Linnahalli katuse puhastamiseks kasutatud lumesahka Truženik, Tallinna Lennujaamas kasutusel olnud võimsa vahugeneraatoriga tuletõrjemasinat Uragan, Türi-Tamsalu kitsarööpmelisel raudteel kasutusel olnud reisirongivagunit ning Tallinna linnas sõitnud trammi ja trollibussi.
Veel võib vanatehnika varjupaigast leida Viljandimaalt ostetud vana ajalehekioski, mille vaateakendel näha kõik omaaegsed rajoonilehed, sealhulgas 1977. aastas pärinev Jõgeva rajoonileht Punalipp, telefoniputka koos kunagise taksofoniga, komplekti endisaegseid prügikaste, liiklusmärke ja muid viitasid, kütusetankurite kollektsiooni, improviseeritud raudteeülesõidukoha, taksopeatuse jms.
Kurgi-Kusti ja Tomati-Toomas
Vanatehnikat eksponeeritakse enamasti sellises seisundis, nagu see varjupaika on jõudnud.
“Kogu kollektsiooni restaureerimine käiks meile üle jõu ja me pole seda eesmärgikski seadnud,” ütles Tuve Kärner. “Küll aga tahame masinaid senini eksponeerida, kuni neil veel esteetilist väljanägemist jagub. Kui õnnestub leida sama mudeli parem eksemplar, vahetame masina kohe välja. Sõidukeid, mis eksponeerimiseks enam ei sobi, oleme saatnud Väike-Maarja päästekooli, kus neid õppeostarbel kasutatakse.”
Vanatehnika varjupaik asub poolenisti Kärnerite pere kunagisel kartulimaal, poolenisti vallalt renditud maal.
“Võttis päris palju aega, enne kui suutsin oma pedagoogist abikaasale selgeks teha, et tänapäeval pole väikealevi tingimustes mingit mõtet ise kartulit kasvatada, sest turul kartulite eest pakutav hind ei korva kaugeltki maamaksu tasumiseks, sõnniku muretsemiseks, maa harimiseks, talgukorras kartuli võtmiseks ja muudeks toiminguteks tehtud kulutusi,“” ütles Tuve Kärner. „Kui sain naiselt loa kartulikasvatus lõpetada, “külvasin” endise kartulimaa autosid, busse, traktoreid, tramme, trollibusse jpm täis. Paraku läks hasart nii suureks, et masinaid sai täis ka peenramaa.”
Kompensatsiooniks veeretas Tuve kohale mitu Belarusi tagarehvi, täitis need mullaga ning pani sinna kasvama sibula, tilli, peterselli ja muu rohelise. Porgandite jaoks sai paigaldatud kastiga Moskvitš, kurkidele kastiga Volga ja tomatite jaoks vana buss, millel sai katus kilega asendatud. Mainad said endale asjakohased hellitusnimed, nagu Porgandi-Peeter, Kurgi-Kusti ja Tomati-Toomas.
“Bussilt võtsime enne presidendi küllatulekut nimesildi igaks juhuks maha, sest me ei osanud arvata, kui hästi ta naljast aru saab,” ütles Tuve Kärner.
Teravaid elamusi
Vanatehnika varjupaika pääsevad huvilised sisse 24/7 ehk iga päev ja iga kell. Piletiraha ei küsita, küll aga on soovitav teha annetus varjupaiga peavärava juures seisva politseivärvides “sapaka” kapoti all seisvasse seifi. Küsimusele, kas vaba sissepääsuga territooriumilt midagi kaduma pole läinud, vastas Tuve, et on natuke ikka, aga selliseid juhtumeid aitavad vähendada Naabrivalve sektor ja varjupaiga sõprade klubi aktiivne tegevus. Mis sapaka kapoti alla poetatud rahasse puutub, siis sellest varjupaiga ülalpidamiseks mõistagi ei piisa, nii et eelkõige püsib asi püsti ikkagi seitsme-kaheksa inimese vabatahtliku töö najal. Varjupaiga sõprade klubi on neile tõhusaks toeks.
“Meie sõprade klubi on üle-eestilise haardega,” ütles Tuve Kärner. “Üks selle tallinlasest liikmeid haldab näiteks varjupaiga kodulehekülge, millel on üleval andmed ja fotod kõigi meie eksponaatide kohta. Sõprade seltsi kuulub ka noormehi, kes tahaksid masinaid putitada, ent kellel puudub kas auto, garaaž, tööriistad või juhendaja. Meil on neile kõike seda pakkuda.”
Tuve sõnul peab kohalik rahvas vanatehnika varjupaigaga jahmerdavaid vabatahtlikke kiiksuga külahulludeks, aga õnneks selle mööndusega, et kiiks on edasiviiv jõud. Tänu neile “hulludele” on seitsme aasta jooksul väga paljud eesti- ja välismaalased Järva-Jaanist korraliku nostalgia- ja adrenaliinilaksu saanud. Varjupaigas käivad usinasti nii lasteaia- kui ka koolilapsed, nii eakate klubid kui ka külaseltsid, ent sinna tullakse ka firmade suvepäevi, laste sünnipäevi ja täiskasvanute juubeleid pidama.
“Ükskord käisid siin näiteks ühe suguvõsa nelja põlvkonna esindajad. Seltskonna vanim liige, saja-aastane proua tahtis nimelt näha, kas meil ikka on selline põdraga Volga, nagu temal kunagi oli olnud. Üks 82-aastane ameeriklanna tuli siia aga soomlasest giidiga, kes palus mul soomustransportööril seiklusrada läbides üliettevaatlikult sõita. Poolel teel andis vanaproua aga märku, et ta tahaks ikka rohkem action’it ehk teravaid elamusi.”
Eriti lõbus lugu juhtus aga siis, kui trammi varjupaika toodi. Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise esindaja soovis nimelt isiklikult trammi üleandmistseremoonial osaleda. Teel Järva-Jaani pidas ta auto kinni ja küsis metsa veerde pargitud autos istuvatelt noortelt: “Kas tramm on siit juba mööda sõitnud?“” Nood saatsid küsija teadagi, kuhu. Tagasi autosse istunud, nägi trammikoondise mees tahavaatepeeglist, et treiler trammiga läheneb ja andis noortele võidukalt märku, et tramm tuleb siiski!
Järva-Jaani vanatehnika varjupaik
Tegutsenud Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi haldamisel 2004. aastast alates
Üle 300 eksponaadi
Külastada saab ööpäev läbi, sissepääsuks vaba annetus
Kõige kaugemad külastajad on käinud Ameerika Ühendriikidest, Indiast ja Uus-Meremaalt
Varjupaiga tehnikat on kasutatud mitme filmi võtetel, samuti näitusel “Innovatsioon Eesti disainis” ja mitmes telesaates.
Varjupaik pakub mitmeid teenuseid: seiklusraja läbimise võimalust, tulekustutusõpetust, näitusetendust “Tuli lahti!”, retrokino linastusi, Järva-Jaani Priitahtlike Pritsimeeste PasunaPoiste Pundi esinemisi jne
i
RIINA MÄGI
