Kunstnikud armastavad tavaliselt maalida kauneid daame ilma rõivasteta. Meiu Münt teeb vastupidi: maalib rõivaid ilma kaunite daamideta. Ning lisaks sellele veel kingi, puuvilju, marju ja šokolaadikompvekke. Jõgeval Betti Alveri Muuseumis saab praegu vaadata tema näitust „Magushapu“.
Rõivaid on Meiu Münt maalinud juba kümmekond aastat. Tema piltidel ripuvad need riidepuul, riidepuu ise aga mustas või punakasmustas tühjuses. Nii või teisiti, aga igal juhul pärinevad need keha suhteliselt vähe katvad rõivatükid ilusa ja oma ilust teadliku naise seljast.
„Ega ma ei oskagi täpselt seletada, miks ma rõivaid maalin,“ ütles kunstnik möödunud laupäeval näituse avamisel viibides. Ükskord varem — 2003. aasta veebruaris-märtsis Tallinna Linnagaleriis üleval olnud näituse „Eraelu“ puhul on Meiu Münt oma seesugusele kalduvusele siiski ühe võimaliku põhjenduse välja pakkunud.
„Riided on midagi väga inimlikku, isiklikku, eraelulist, intiimset, vajalikku, igapäevast, möödapääsmatut, ka avalikku. Riided katavad ja kaitsevad, samas ka paljastavad inimest. Rõivad justkui peegeldaksid kandja teatud emotsioone, riietesse jääb alati nende omanikust mingi seitsmenda meelega hoomatav taak ja raskus, kuid ka kergemini tajutav tavaline mustus. Samas võiks neid maale võtta lihtsalt vaikeludena, ilma erilise alltekstita,“ kirjutas Münt toona näituse saatesõnas.
Maris Palgi artiklist „Tuhkatriinu ja king. Maalikunstnik Meiu Mündi viimased maalid“ (ilmunud veebiajakirjas Artishok 22. oktoobril 2009) leiab veel ühe mõtte: „
Kuigi näitusel polnud kujutatud sentimeetritki paljast ihu, oli alastus tuntav. Rõivas ilma kandjata vihjab alasti kandjale. (…) Kandja oletatavat alastust võib tõlgendada kui seksuaalsuse kütkeist vabanemist või vastupidi — kui seksuaalse toonitamist. Omaniku puudumine võib viidata nii lahtisaamisele, vabanemisele kui ka igatsusele, vajadusele sensuaalsete esemete järele. Üheaegsed jaatus ja eitus seksuaalsuse aadressil toovad Mündi piltidesse teatud pahelise meelelisuse, vägivaldsuse; mõtiskelu tahtmise ja äraütlemise, aseksuaalsuse ja iha teemal. (…) Mündi piltide seksuaalsus on ühtlasi nii häbitu kui võimalik ja samas täielikult sordiini all.“
Kord peab olema
Nagu on maalimisobjektidena tavatud kandjata rõivad ja kingad, nii on tavatud ka Meiu Mündi kompositsioonipõhimõtted. Maasikaid maalides kujutaks iga „normaalne“ kunstnik neid ilmselt vaagnale kuhjatuna, Meiu Mündil on nad sinakasrohelisele taustale korrapärastesse ridadesse asetatud.
„Mingi kord peab ju olema!“ ütles kunstnik muiates, kui kompositsiooni kohta aru pärisin. Ja tõesti: esimesel kolmel korral, kui pildi peale vaatad, tundub paigutus kummaline, aga siis mõtled: miks ka mitte! Seda enam, et šokolaadikompvekkide puhul, mida Meiu Münt samasugusel rohekal taustal kujutanud, tundub selline paigutus täiesti loomulik: nii seisavad nad ju ka karbis.
Meiu Mündi piltidel leiduvad söödavad asjad ongi kõik üsna magusad, mistõttu näituse pealkiri — „Magushapu“ — tundub mulle liiga vähe põhjendatud.
„Ma armastan pilte sarjadena maalida. Usun, et maalin ka seda sarja edasi ning siis läheb see arvatavasti hapumaks,“ selgitas Meiu Münt.
Maasika- ja šokolaadipiltide sinakasroheline põhitoon oli tema endagi jaoks algul pisut harjumatu: pikka aega oli ta maalinud vaat et ainult musta, punase ja valgega.
„Ühest küljest oli hoopis teistsuguses värvigammas maalimine võõrastav, aga samas ma nautisin seda,“ ütles Meiu Münt.
Väike ja pitsiline
Suurusega tema Jõgeva näituse tööd ei hiilga.
„Ma ei armastagi suurt formaati,” kinnitas kunstnik. „Minu meelest on väikeses formaadis tööd raskemgi teha kui suures: suur teinekord mõjubki juba oma suurusega, aga väikesel peab mõjule pääsemiseks muid omadusi olema.”
Nii mõneltki näitusetöölt tabab silm enam või vähem märgatava värvilise pitsijäljendi. Selle õrna materjali abil on Meiu Münt püüdnud maalipinda suuremat sügavust tekitada. Tema maalide juurde sobib ka pitsi vanamoeline hõng.
„Ma tegelen maalides üldse vanamoodsate probleemidega,“ ütles Meiu Münt. „Ma tahan nimelt, et mu tööd oleksid esteetiliselt nauditavad.”
Selline mõtteavaldus kõlab ajal, mil kaasaegses kunstis valitseb pigem inetuse esteetika, tõesti suhteliselt vanamoodsalt või siis, vastupidi, revolutsiooniliselt. Meiu Mündi arvates hakkabki ilusa kunsti aeg tagasi tulema.
Jõgeval, saati siis Betti Alveri Muuseumis, polnud Meiu Münt varem käinud. Muuseumi saal Meiu Mündile meeldis: et see koosneb tegelikult kahest mõnevõrra eraldatud ruumist, sai ta rõiva- ja kingasarja koondada ühte, marjad, puuviljad, kompvekid ja muu „söödava“ kraami teise ruumi.
Küsimusele, kuidas tast maalikunstnik sai, vastas Meiu Münt, et ta lihtsalt nii väga tahtis maalida, et muude elukutsete omandamine ei tulnud tema puhul kõne alla. Maalimises on tal ka pause tekkinud.
„Kui midagi ei tule, siis ei tule. Siis tuleb ponnistamise asemel hoopis vahet pidada ja end laadida,“ ütles Meiu Münt.
Väikese meeli toitva laadimispausi osaliseks saab ka see, kes Betti Alveri Muuseumi tema maale vaatama läheb. Aega on selleks 4. septembrini.
MEIU MÜNT
Sündinud 10. 06. 1972 Tartus
Kunsti on õppinud Tartu kunstikoolis (1988-1992) ja Tartu Ülikooli maaliosakonnas (1995-1999).
1999-2001 läbis Tartu Ülikooli juures õpetajakoolituse.
2001 – 2009 oli Tartu Kõrgema Kunstikooli maaliõppejõud.
Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2005. a.
Tartu Kunstnike Liidu liige alates 2000. a.
Näitustel esinenud alates 1997. a.
Tema maale kuulub Tartu Kunstimuuseumi kogusse ning erakogudesse Eestis, Saksamaal, Rootsis, Soomes ja Taanis.
i
RIINA MÄGI
