Ütled Oskar Luts ja mõtled Palamuse. Ütled Palamuse ja meenub ka Luts. Mis parata, niivõrd tihedasti on üks koht ja üks kirjanik seotud. Täna juubeldab kogu Palamuse. Ja mitte ainult. Tegelikult juubeldab terve Eesti.
Tänases lehes on ära toodud valik naljakaid seiku kirjanik Oskar Lutsu elust. Saame teada, et möödunud sajandi 30-ndate aastate keskel oli mõnedel arvustajatel tavaks nimetada Oskar Lutsu rahvakirjanikuks. Selle tiitliga vihjati tema teoste suurele rahvapärasusele, aga ka stiili lihtsakoelisusele, samal ajal sügavate esteetiliste ja filosoofiliste probleemide puudumisele. Sellele kriitikute vihjele leidis Luts tabava vastuse: “Aitäh kiituse eest! Ma just rahvale tahangi kirjutada. Mina ei keela neil teistel kirjutamast ülemisele tuhandele, või kirjutagu kas või ülemisele kümnele.”
Selles tsitaadis on Lutsu suhtumine väga ilmekalt kokku võetud. Rahvakirjanikuks ongi ta tänini jäänud ja küllap on ta rahva hulgas populaarne ka edaspidi.
Kirjanik Oskar Lutsul ei puudunud eluterve huumorimeel ja ka oma puudusi ning hädasid oskas ta näha läbi huumoriprisma. Ka tõsiselt haigena suutis ta nalja visata, öeldes, et pole enam Oskar Luts, vaid on nüüd hoopis Oskar Vähk. Just niisugust huumorisoont ehk oskust läbi pisarate naerda on meil kõigil mõnikord hädasti vaja.
7. jaanuar 2012
