Aarne Liivi vanaisa eluajal polnud ütlus “Kingi näljasele õng, mitte kala” siinmail arvatavasti veel levinud. Aga õnged ta endast siit ilmast lahkudes ometi maha jättis ning just Aarne oli see, kes nendega juba poisikesena naabrite kogretiigist ja lähedasest Noodasjärvest kala püüdma hakkas. Saagi saamise kõrval hakkas Aarnet aga peagi tõsiselt huvitama see, kuidas kalad seal vee all elavad. Bioloogiat ta ülikooli õppima läkski ning spetsialiseerus selle juures ihtüoloogiale ehk kalateadusele.
Esimeseks töökohaks sai Aarne Liivile kodukandis Võrumaal tegutsenud Linda kolhoos, millel peale muu jõukuse oli ka toekas kalamajand. Kolm aastat selles majandis töötamise kogemust andsid hea lähtepositsiooni, kui Liiv 1976. aasta sügisel Kaarepere Metsakatsejaama kalamajandusosakonna juhatajaks tuli. Osakonnal oli ka 15-meheline järvepüügibrigaad, aga Liivile pakkusid tunduvalt rohkem huvi Härjanurme rajatavad kalatiigid. Kui esialgu tegeles Härjanurme kalamajand eelkõige karpkala müügiks kasvatamisega, siis peatselt hakati seal Aarne Liivi juhtimisel ja riigi rahalisel toel ka siseveekogude kalavarude taastamiseks ja rikastamiseks karpkala, peledi, koha ja Peipsi siia maime kasvatama.
Päästis elutöö
Siis aga sai Kaarepere Metsakatsejaamast riiklik aktsiaselts, mis hakkas jõuliselt vutikasvatust arendama. Algul oli edu muljetavaldav, aga paraku tuli sellest tootmisharust Vene turu ära langedes ka kõige suurem tagasilöök. Tekkinud võlgade katteks müüdi muu hulgas kalatiigid tühjaks. Kui kalamajand lõpuks oksjonihaamri alla läks, oli seda endale nõutamas ka Aarne Liiv.
“Kui põllumajanduses riigi vara erastama hakati, oli oma töötajatel eelisostuõigus. Metsamajanduses see tava paraku ei kehtinud, vaid maksis ainult rahakoti kaal. Kuigi ühed vene keelt kõnelnud laia joonega konkurendid hinna “lakke” ajasid, otsustasin ma mitte käega lüüa, vaid võiduka lõpuni võidelda, sest teadsin, et rohkem võimalusi mul oma senise elutöö päästmiseks ei tule,” ütles Aarne Liiv.
Julgust võõrastega võidu pakkuda lisas muidugi see, et neil paaril aastal, mil kalamajandis tööd polnud, oli ta innukalt sigu kasvatanud ning teeninud parematel kuudel rohkem kui tollane peaminister Mart Laar. Uuesti kalakasvatusega alustades ei saanud jälle loota ainult kaubakalale: siis oleks ta esimese sissetuleku saanud alles kolme aasta pärast. Õnneks oli riigil kalavarude taastamise vastu päris suur huvi ning Liiv pani jälle käima koha- ja siiamaimudele, aga selle kõrval ka esimesena Eestis vähimaimude kasvatamise.
“Olin vähipoegi ennegi kasvatada püüdnud, aga see polnud õnnestunud. Tänu õppereisile Soome sain kätte mõned puuduvad “tükid” ning suutsin lõpuks välja rehkendada, millise kivi all vähid tegelikult elavad,” ütles Aarne Liiv.
Nüüd saab Härjanurme kalatalu siiski juba ammu põhisissetuleku kaubakalast: karpkalast ja forellist ehk täpsemalt teraspea-lõhest. Ühena esimestest hakkas Härjanurme kalatalu pakkuma huvilistele võimalust kala ise õngega tiigist välja püüda ning kohapeal söögikõlblikuks töödelda lasta. Aastate jooksul on Härjanurme kalatiikide vahel lõõgastumas või hoopis asjalikku nõu pidamas käinud nii lihtkodanikke kui prominente ? kuni Euroopa Komisjoni laienemisvoliniku Günter Verheugenini välja.
Kauss viltu
Tööd annab kalatalu praegu kaheksale inimesele. Suvel puhkemajanduses tegevad inimesed “kolivad” talvel üle kalatööstusse, kus fileeritakse, pakendatakse ja külmutatakse omatoodetud kala ning konserveeritakse kalamarja.
“Kui muud kala veab Eesti palju välja, siis nn punast kala ostetakse tervelt kolme neljandiku ulatuses sisse,” ütles Aarne Liiv. “Nii et mina Euroopa Liitu astumist ei karda, vaid pigem ootan, sest Euroopa Liit kaitseb oma kalatootjat tollidega odava Norra kala eest.”
Norra investeeris nimelt omal ajal hulga naftaraha kalakasvatusse: see oli üks nende regionaalpoliitika nurgakive, mis tagas töö ka riigi kaugemates piirkondades elavatele inimestele. Kuigi naftadollareid meil tagataskus pole, võiks Aarne Liivi arvates tegelikult ka Eesti riik mõelda kalakasvatuse arendamisse, sest meilgi on küllalt piirkondi, millele see päästerõngaks võiks olla.
“Meil on ses mõttes praegu n-ö kauss viltu, et investeeritakse ainult sinna, kust palju ja kiiresti tagasi tuleb. Samas lastakse tervetel piirkondadel enam-vähem välja surra. Aga mida aeg edasi, seda kallimaks nende piirkondade järeleaitamine muutub,” ütles kalakasvataja.
Tema sõnul ei saa Eestil Euroopa Liidus alguses ehk kerge olema, sest me ei oma “vanade olijatega” võrdset rahvusvahelist ärikogemust ega valda nii hästi uusi tipptehnoloogiaid. Ent ühes asjas oleme me teistega võrdsed: ka meil on oma riik.
“Iseasi, kui hästi me seda riiki kasutada oskame. Oma riigi seadused töötavad meil sageli Kalevipoja mõõga põhimõttel, st raiuvad meil endil jalad alt,” ütles Aarne Liiv.
Vaatamata poliitiliste ambitsioonide puudumisele tuleb tal endalgi aeg-ajalt riigiasju ajada. Eesti Kalakasvatajate Liidu juhatuse liikmena lööb ta kaasa põllumajandusministeeriumi juurde moodustatud asjatundjate komisjonis, mille ülesandeks on kalanduse juhtimise ümberkorraldamine. Riigi sünnipäeva tähistab Liivide pere, millesse peale pereisa Aarne kuuluvad bioloogiaõpetajast pereema Marika, suhtekorraldajast tütar Jane-Liina, informaatikatudengist tütar Svea ja koolipoiss Martin, tavaliselt mitte isekeskis, vaid kutsuvad kedagi külla. Seekord saab aastapäevapidu olema pereisa aumärgi tõttu arvatavasti pisut külalisterohkem ja pidulikum.
RIINA MÄGI
