Alates 2006. aastast juhib Eesti suuruselt viiendat, EELK Põltsamaa kogudust Mustvees üles kasvanud Markus Haamer, kes on omal ajal ka Jõgeva kogudust teeninud.
“Minu lapsepõlvekoduks oli Mustvee linn. Mu isa asus 1963. aastal sealsesse EELK kogudusse tööle,” rääkis Markus Haamer, kes on enda sõnul jaganud oma lapsepõlve rõõme ja muresid endast veidi vähem kui kaks aastat vanema venna Naataniga. “Paljud poiste lapsepõlve juurde kuuluvad mängud sai koos mängitud ning krutskidki ära tehtud.”
Haamerite pere elu oli tihedalt seotud kirikuga. “Kirik kuulus lapsepõlves lahutamatult minu igapäevaelu juurde. Teistelt kuuldud juttude järgi olevat mind juba kahe nädala vanusena kirikusse kaasa võetud. Minu ema oli kirikus organist ning tal polnud võimalust pikemalt kodus olla,” jutustas Markus Haamer oma varajasest lapsepõlvest.
“Jäälahing” tõi praeguseni püsiva vaherahu
Mustvees elab teatavasti koos kaks erinevat kogukonda ning seetõttu tuli Markus Haameril vene keelt rääkivate inimeste ja sealhulgas tollaste vene noortega sageli kokku puutuda. “Minule tundub, et tänapäeval eesti ja vene noored Mustvees omavahel nii tihedalt ei suhtle, nagu see minu lapsepõlves oli,” rääkis endine mustveelane. Üldiselt sõbraliku läbisaamise kõrval tuli ette ka tülisid. Koos oma sõpradega koostasid eesti noored vahel lausa sõjaplaane vene noorte vastu.
“Ükskord jõudsime peaaegu lahinguni välja, ehkki lahingut praktiliselt ei toimunud. See sündmus leidis aset 1978. või 1979. aastal. Tõsine vastasseis sündis Mustvee luteri kiriku kõrval asunud tiigi jääl ja tüliõunaks õigus seda liuvälja kasutada. Jõuti otsusele, et probleem tuleb lahendada omavahelises “sõjas.“ Nii varustasidki mõlemad leerid ennast kettide ja kaigastega ning said jääväljakul kokku. Esimeste üksteisele jagatud hoopide järel mõistsid noored, et sel moel tüliküsimust ei lahenda ja tuleb pidada läbirääkimisi. Eesti noored valisid endi hulgast paremini vene keelt valdava poisi ja saatsid ta vastasleeriga kõnelusi pidama. Nii saavutati vaherahu, mis püsib kahe kogukonna vahel lausa tänase päevani, isegi väiksemaid naginaid ei tulnud enam ette.
Amet juba varajases koolieas valitud
“Ma ei kujutanud endale ette, et oleksin võinud hakata pidama mingit muud ametit peale vaimulikuameti,” rääkis Markus Haamer, kelle sõnul oli talle suureks eeskujuks vanaisa Harri Haamer, kes oli omal ajal Tarvastu koguduse vaimulik. Vanaisa sai Markusele eeskujuks seetõttugi, et tema suvised koolivaheajad möödusid enamasti Tarvastus vanavanemate juures. Seal viibis tihti külalisi ning Markus kuulas suure huviga, millest vanaisa ja külalised omavahel rääkisid. Vanaisa oli Markuse sõnul väga erudeeritud inimene, kes oli muu hulgas läbi lugenud ka Lenini ja Marxi teosed ning suutis vestelda ja diskuteerida ka kommunistlike vaadetega inimestega.
“Vanaisa oli oma teadmiste poolest tihti kommunistlike vaadetega inimestest üle, sest üldjuhul polnud nood ise marksismi klassikute teoseid lugenudki,” rääkis Markus Haamer. Just oma vanaisa elufilosoofiast lähtuvalt mõistis Markus Haamer, et kõik inimese elus baseerub tegelikult usul, sõltumata sellest, kas inimene peab ennast usklikuks või mitte. “Inimeste huvi horoskoopide või astroloogiliste tähemärkide vastu annab tunnistust sellest, et millessegi ju ikkagi usutakse,” tõdes EELK Põltsamaa koguduse vaimulik.
Kahe klassi poistebänd
Küsimusele, milline noormees Markus Hamer kooliajal oli, vastas asjaosaline nii: “Olin ühteaegu nii rahulik kui ka elava loomuga koolipoiss. Vahel püüti mind ka narrida, kuid kui nähti, et mina sellest närvi ei lähe, lõppesid ka narrimisekatsed. Usun, et olin klassis suhteliselt hinnatud kaaslane.”
Ka spordil oli Markus Haameri elus kooliaastatel päris oluline koht. Keskkoolipäevil kasvas Markuse huvi muusika vastu. Koos venna Naatani klassi poistega moodustati bändki.
„Meie klassis oli kolm poissi ja 21 tüdrukut, oma klassist polnud muusikahuvilisi poisse lihtsalt võtta,” meenutas Markus Haamer, kes ise ansamblis kitarri mängis. Naatani pill oli kontrabass. Enne häälemurret, neljandast kuuenda klassini laulis Markus kaasa lauluõpetaja juhendatavas poisteansamblis.
Punastesse noorteorganisatsioonidesse ei kuulunud
Peretraditsioonidest ja põhimõtetest tulenevalt pole Markus Haamer olnud ei oktoobrilaps, pioneer ega kommunistlik noor. “Tegelikult polnudki minul sellega suurt probleemi. Vend läks ees ja murdis minu jaoks “jää“ lahti. Nõukogulikesse noorteorganisatsioonidesse Markust väga ei meelitatudki. Koolis lihtsalt mõisteti, et kui väga peale käima hakatakse, tuleb poiste isa Eenok Haamer kooli ja räägib kooli juhtkonna ning õpetajatega asjad selgeks. Küll mäletab Markus seda, et mitmed tema klassikaaslased kutsuti komsomoli astumiseks ükshaaval “vaibale“ ja neil ei jäänud muud võimalust kui survele alluda. Samas tuli kooliajal ette selliseid komsomolisündmusi, kus vajati ka nende abi, kes organisatsiooni ei kuulunud. Nii kaasati tedagi vahel komsomolilaagrites korraldatud spordivõistlustesse ja kutsuti isetegevuses kaasa lööma, sest kommunistlike noorte hulgas ei olnud piisavalt sportlike võimetega ja pillimänguoskusega kooliõpilasi. “Sellistel üritustel osalemiseks tuli mulle, mu vennale ja teistele komsomoli mitte kuuluvatele koolikaaslastele eriluba taotleda,” meenutas Markus.
Usuteaduste Instituudis ainepõhine õpe
Aastal 1985 ulatati Markus Haamerile keskkooli lõputunnistus ning sellele sai loomulikuks jätkuks õppima asumine Usuteaduste Instituuti. “Instituudis toimus õppetöö ainepõhiselt, mitte kursusepõhiselt, nagu teistes tollastes kõrgkoolides. See tähendab, et terve kooli tudengid õppisid üheskoos, sõltumata sellest, kui kaugele igaüks õpingutes oli jõudnud. Alguses oli Markus Haameril enda sõnul keeruline “ree peale saada,“ sest loenguid peeti juba edasijõudnute tasemel. Eksamite tegemiseks tuli Usuteaduste Instituudi tudengil ise aeg õppejõuga kokku leppida. Eksami sooritamine toimus enamasti õppejõu kodus vestluse vormis. “Eksamit ei saanud teha lootuses, et äkki mul piletiga veab. Pidi olema omandatud kogu ette nähtud materjal ja õppejõud sai tudengi teadmised põhjalikult proovile panna,” jutustas Markus Haamer.
Ühine lauluhuvi viis noored kokku
Tulevase kaasaga sidus Markus Haamerit põgus tutvus juba lapsepõlvest. Nõukogude okupatsiooni ajal ei tohtinud meie kirikud tegelda ametlikult pühapäevakooli ega noortetööga. Tegelikult korraldati seda Tallinnas siiski ja seda tööd juhtis tollal Markuse emapoolne vanaisa. Sellistel usuinimeste kogunemistel käisid nii Markuse kui tema abikaasa Margiti vanemad ning kui Markus ja Margit vastavasse ikka jõudsid, osalesid tundides nemadki. Nii kohtuti esimest korda, kuid tõsisem suhe tekkis noortel ajal, mil Markus Tallinnas Usuteaduste Instituudis õppis. Tollal tegutses Toompeal õppekoor, kus laulsid Usuteaduste Instituudi tudengid, samuti noori väljastpoolt instituuti.
“Margit on minust üheksa kuud noorem. Seepärast viskame isekeskis nalja, et Margit on tellimustöö minu jaoks. Kui sündisin mina, siis leppisid kahe pere vanemad omavahel kokku, et nüüd on teise perre tütart vaja,” jutustas Markus. Praegu on Markuse ja Margiti peres kasvamas kolm last. Vanim lastest, tütar Eliisabet sündis 1993. aastal, poeg Miikael 1995. ja Mattias 1997. aastal. </span>
Küsimusele, kas vaimulikutöö kõrval jääb piisavalt aega ka perele, vastas Markus: “Tarvastus elades toimetasime pidevalt kodu juures ja pereelu minu töö tõttu kindlasti ei kannatanud. Põltsamaal on kodus olemiseks aega vähem, kuid ma loodan, et olen oma lastele hea isa.”
Kirikuta pole vaimuliku amet täiuslik
Veel enne Usuteaduste Instituudi lõpetamist, 1992. aastal asus Markus Haamer tööle Jõgeva kogudusse. Sel ajal reorganiseeriti kiriku hierarhilist süsteemi. Aasta hiljem loodi uus vaimulikuseisus diakon ja 1993. aastal ordineeriti diakoniks ka Markus Haamer. Sealtpeale tekkis paus õpingutes ja Usuteaduste Instituudi diplomi omandas ta1997. aastal. Jõgeval koguduse teenimise ajast meenub Markus Haamerile esmalt koguduse töö korraldamine kultuurimajas, mis polnud selliseks tegevuseks sobiv keskkond. Pealegi tuli Jõgeval koguduse töö alles käima saada ning see polnud kuigi lihtne ülesanne. Jõgeval sai ta enda sõnul aru, kui tähtis on usualases tegevuses kiriku olemasolu. “Kui läksin kusagil kiriku kantslisse jutlustama, tuli seal kõik nagu iseenesest välja. Kultuurimajas ei tundnud ma ennast vabalt ja jutluse pidamiseks tuli tohutult pingutada,” tunnistas vaimulik. Jõgevalt meenuvad talle veel toetavad inimesed ja esimene leerikool, kus oli 32 leerilast. Hea sõnaga meenutas ta leerikoolist Saima ja Enn Kalevit, samuti läheb tal enda sõnul süda soojaks, kui talle meenub, kuidas pikalt koguduse tegevusest eemal olnud inimesed koguduse tööga kaasa tulid. Mitmed koguduse liikmed tunnistasid, et nad polnud mitukümmend aastat enam armulaualgi käinud. Markus Haamer algatas ka kiriku ehitamise mõtte Jõgevale. Ideest teostuseni ei jõutud, sest põhiliseks probleemiks oli tema sõnul maaküsimus. Jõgeva kogudusel oli küll vana veetorni juures maatükk olemas, kuid see koht polnud kirikule sobiv ja pühakoda taheti ehitada Piiri parki. Seda maatükki kogudus ei saanud ja sinnapaika kiriku ehitamise mõte jäi. Kust oleks leitud raha juhul, kui kogudus soovitud maatüki oleks saanud, seda Markus Haamer praegu öelda ei oska, sest projektiga nii kaugele ei jõutud. Koguduse inimesed kogusid küll hoolega raha ja said kokku kakssada tuhat krooni, kiriku ehitamiseks oleks aga kulunud miljoneid.
“Küllap oli ka projekt meie jaoks üle jõu käiv. Hea, et Jõgeva kogudusel praegunegi hoone olemas on,” arutles Markus Haamer, kes siirdus 1996. aastal tööle Tarvastusse.
Maavaimulikul üheksa ametit
Tarvastus teenis Markus Haamer kohalikku kogudust üheksa ja pool aastat. Seal oli aastatel 1956 – 1987 sama ameti peal olnud tema vanaisa Harri Haamer, seejärel vanaema Maimu Haamer ja vend Naatan. Ühtekokku teenisid Haamerid Tarvastu kogudust 50 aastat. Markus Haamerile oli Tarvastu kogudus meeldiv tööpaik juba tänu kirikule. Noore kirikujuhi jaoks oli tõsine väljakutse poolelioleva pastoraadihoone ehitus. Nimelt tuli tal nõukogude ajal koguduselt ära võetud ja nüüd tagasi saadud pastoraadi ehitustöid jätkata, selle ettevõtmise algatajaks oli Markuse vend Naatan.
Pastoraat oli elupaigaks ka koguduse vaimulikule. Ahjude kütmiseks kulus külmal ajal umbes 100 ruumimeetrit puid, mille varumisel õpetajalgi kaasa tuli lüüa. Puude tegemiseks korraldati koguduses talgupäevi, kus osalesid ka inimesed Soome sõpruskogudusest. Osa küttepuudest saadi ka kiriku ümbruse korrastamisel, tänu millele kirik ka paremini nähtavaks sai. Tollel ajal sai Tarvastu kirik ka uue valgustuse. Suvisel ajal tuli maakoguduse õpetajal tegelda muru niitmisega ja võsa lõikamisega. Kirikukompleksi hooldamise eest andis kohalik vald Markus Haameri vaimulikuks olemise ajal Tarvastu kogudusele tänukirja, peaminister kinkis tunnustuseks mastivimpli. Tarvastu tööperioodi jooksul kuulus Markus Haamer kahel valimisperioodil kohalikku vallavalitsusse, töötas koolis usuõpetuse õpetajana ja ühe aasta ka ajaloo õpetajana, oli kooli hoolekogu esimees ning alaealiste komisjoni esimees.
Suuremas koguduses lihtsam tööle pühenduda
Tarvastust läkitas Jumal Haamerite pere Põltsamaale. Tegelikult tõi abikaasa Margit Markus Haameri sõnul Tarvastust Põltsamaale ümber asumisega tõsise ohvri, sest temal oleksid seal viiuliõpetajana ning muusika- ja kunstikooli õppeala juhatajana head töötamisvõimalused olnud. Ka koolile tekitas Haamerite lahkumine palju probleeme.
Põltsamaal on aga võrreldes väikese maakogudusega vaimulikutööks parem võimalus ja seda püüab Markus Haamer kasutada. Teisalt on nii, et mida suurem kogudus, seda rohkem inimesi ja seda rohkem ka nendega kaasnevaid probleeme. Põltsamaal on tema sõnul olemas tugev kohalik identiteet. Läbi koguduse jõuab vaimsus kõigi kohalike inimesteni. “Ma loodan, et saan siin pühenduda rohkem koguduse teenimisele. Soovin, et inimestes oleks rohkem vaimsust. Samuti soovin seda, et inimestes oleks enam heasoovlikkust ja armastust. Ma ei ole mõelnud sellele, kas Põltsamaa võiks saada mu viimaseks töökohaks. Vähemalt praegu ma sellist kutset ei tunne, et peaksin siit kuhugi mujale minema. Mine tea – ehk lähen siit veel pensionilegi. Kui ma siit kunagi veel peaksin kuhugi mujale minema, siis teeksin seda sellepärast, et vaimulikuna mitte samale tasemele pidama jääda, vaid oma ametis edasi areneda. Põhimõtteliselt olen muutusteks valmis. Aga praegu pühendun ma täielikult siinse koguduse ja rahva teenimisele,” tunnistas Markus Haamer. “Sellepärast olen ka kandideerinud ja saanud valituks Põltsamaa linna volikogusse, olen andnud nõusoleku olla kooli hoolekogu esimees. Mul on põhimõte, et kuhu Jumal mind tööle kutsub, seal olen valmis andma endast niipalju, kui oskan ja suudan kohalike inimeste heaks ja elu edendamiseks,” kinnitas ta.
Markus Haameri CV
*Sündinud Mustvees EELK Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haameri peres
* Aastal 1985 ulatati Markus Haamerile keskkooli lõputunnistus
*Asus õppima Usuteaduste Instituuti
*1992. aastal asus Markus Haamer tööle Jõgeva kogudusse
*1993. aastal ordineeriti Markus Haamer diakoniks
*1996. aastal siirdus tööle Tarvastusse
*2006. aastast juhib Eesti suuruselt viiendat, EELK Põltsamaa kogudust
*Markus ja Margit Haameri peres on kasvamas kolm last: vanim lastest, tütar Eliisabet sündis 1993. aastal, poeg Miikael 1995. ja Mattias 1997. aastal
i
TOOMAS REINPÕLD
