Kes möödunud sajandi viiekümnendail-kuuekümnendail vähemalt kaelakandmise ja märkamise eas olid, mäletavad ilmselt tollast vanade asjade põlgamise buumi.
Paljudes kodudes tõsteti pööninguile või lammutati lõkkematerjaliks soliidsed tigudiivanid, tsaariaegsed kapid-kummutid. See, et moodsad diivanilauakesed oma ebapraktilistel tikkjalgadel pea kohe tuikuma hakkavad ja kipakate kappide polüesterpind tuhmub, ei tulnud siis pähegi.
Ilmselgelt lükkas taolist poosetamist tagant nõukogulik poliitika, mis kõik enne 1940. aastat tehtu kodanlikuks igandiks kuulutas. Mõnel pool vedelesid vokid ja kangasteljed räästaalustes ja kooli orelgi nihutati igaks juhuks puukuuri pehkima: mine tea, ehk seostab uus võim seda pilli kirikuga…
Nii on nüüd põhjust võtta müts maha nende ees, kelle selg noil arututel aastatel sirgeks jäi, kes ajalooga esemed koju alles jätsid või muuseumile annetasid.
Nädala eest saadeti Jõgeva kultuurikeskusest teele oma aja ära elanud kinoprojektor. Õnneks mitte jäätmejaama, vaid Järva-Jaani kinomuuseumi. Seegi aparaat on tükike meenutamist väärt ajalugu.
