Eelmisel kolmapäeval oli Põltsamaa Ametikooli juurde õppesõiduplatsile valmis seatud endisaegne rehepeksutehnika. Selle tutvustamise praktilise töö abil on endale eesmärgiks seadnud Põltsamaa mehed Valdeko Kippus ja Evald Põldmaa. Nende sooviks on, et vanad masinad jääksid noorema põlvkonna hoida.
Rehepeksu uudistama tulnud Põltsamaa Ametikooli direktor Viive Kibena nentis, et nüüd näevad noored ja teisedki uudistama tulnud, kui raske tööga on meil varem leib lauale tulnud.
“Poes on ju väga lihtne riiulilt leib või piim ostukorvi panna. Hoopis teine asi on teada saada, kui palju tööd selle toidukraami saamiseks ära teha tuleb. Tänapäeval tehakse küll palju ära moodsa tehnika abil, kuid sellegipoolest teevad maainimesed siiani väga rasket tööd ja mina pean neist väga lugu. Seepärast me teemegi koostööd Valdeko Kippuse ning Evald Põldmaaga, et seda endisaegset tööprotsessi oleks veel võimalik reaalselt näha,” lausus Viive Kibena.
Ruumid muuseumi tarbeks
Ametikooli juhi sõnul on üks möödunud kolmapäeval töös olnud rehepeksumasinatest praegu juba kooli juures varju all. Kibena sõnul tahab kool leida edaspidi väikese muuseumi tarbeks ruumid, kus endisaegset tehnikat eksponeerida saaks.
“Tõeliselt vaprad mehed need vana kooli mehed. Annavad oma entusiasmi ja energiaga veel noortelegi silmad ette,” kiitis koolijuht Valdeko Kippust ja Evald Põldmaad.
Kohalike masinameeste hulgas askeldas ka Heino Prost, kellel Elva lähistel asuvas Peedumäe kodus terve vanade põllutöömasinate muuseum. Eelmisel laupäeval esitles Heino Prost samasugust rehepeksutehnikat Tallinnas Rocca al Mare Vabaõhumuuseumi juures. Alates 1968. aastast tänaseni on ta teinud oma masinatega 168 väljasõitu Eesti erinevatesse paikadesse.
Omaaegse kombaini suurus hämmastas
Põltsamaa Ametikooli õpetaja Aivar Kalmuse sõnul pole enamik tänapäevi noori taolisi masinaid varem oma silmaga näinudki. Neil oli huvitav vaadata, kuidas omal ajal vilja vihkudesse köideti ning koodiga reht peksti. Kodumajanduse eriala tüdrukud tunnistasid, et koodiga vilja peksmist nägid nad kooli juures esimest korda. Aivar Kalmus pani tähele, et eakate masinameeste seltskonnas askeldas ka paar nooremat meest, mis annab tunnistust sellest, et vanaaegse tehnika kasutamine ja selle esitlemine jätkub ka siis, kui praegused tegijad väsivad. Kalmuse kinnitusel on ametikool hea seisnud selle eest, et vanad masinad hoitud ja kaitstud oleksid.
Õpetaja möönis, et tema oma lapsepõlvest selliseid masinaid mäletada ei saagi, aga üks mittekomplektne viljapeksumasin oli tollal Puurmanis olemas. Aga tal on meeles, kuidas tema vanaema juurde hasplita kombain sõitis ning kuidas varem rõukudesse pandud vili kombaini abiga ära peksti. Aivar Kalmus meenutas ühte paljude aastate tagust jaapanlaste külaskäiku Jõgeva Sordiaretusjaama, kus külalistele näidati nõukogudeaegset kombaini “Don”. Kauged külalised küsisid neile hiiglaslikuna tundunud masina juures, kust see leib sealt küll välja peaks tulema.
Kutseõpetaja sõnul muutub küll tehnika järjest täiuslikumaks, ent põllu harimine, külvamine, saagi koristamine ja muudki põllumajandustööd ei kao sellegipoolest kuhugi.
Noorem võtavad vana tehnika üle
Endisaegsete rehepeksumasinate ja traktorite kõrval esitleti sellel päeval kunagi kasutusel olnud neljataktilisi petroolimootorite abil käitatavaid masinaid, mille abil veel enne traktorite tootmisse jõudmist käitati rehepeksumasinaid, saeveskeid, mitmesuguseid puutöömasinaid jne.
Pärnu Vanatehnika Klubi juhatuse liikme Raivo Hannuse sõnul võeti sellised masinad kasutusele umbes 1920. aastatel. Need masinad ei kuulu siiski klubile, vaid on Hannuse isiklikud. Ühtekokku on tal 28 sellist masinat. Ehkki mehe sõnul pole tema põhihobiks üldse mitte selliste mootorite kogumine ja taastamine, vaid peamiselt vanad autod ja mootorrattad.
Eesti Põllumajandusmuuseumi direktor Merli Sild tunnistas, et temale pole selline tegevus ehk just nii põnev kui paljudele teistele huvilistele, sest põllumajandusmuuseumiski korraldatakse aeg-ajalt taolisi rehepeksupäevi.
“Oleks selliseid hakkajaid inimesi, kes niisugust traditsiooni elus hoiavad, ainult rohkem,” oli muuseumi direktori soov. Põllumajandusmuuseumil on olemas lastele suunatud programm, mida riik rahastab. Seal õpivad lapsed tundma endisaegseid vilja kasvatamise ja koristamisega seotud töid, programm lõpeb leiva küpsetamisega.
Põltsamaa Ametikooli põllumajanduse eriala esimese kursuse noormehe Eiki Schasmini sõnul pole ta varem niisuguseid masinaid lausa tööprotsessis näha saanud. Ta kinnitas, et on huvitav teada saada, kuidas väga paljude aastate eest vilja peksti. Tema vanaisa on aga ise veel sellise masinaga tööd teinud. Selles, et temast tulevikus põllumees saab, Eiki Schasmin ei kahtle.
Rehepeksupäeva üks organisaatoreid Valdeko Kippus kinnitas, et tema jäi ettevõtmisega väga rahule, ja päris lasteaiamudilastelt nende muljeid. Lapsed ütlesid, et neilegi meeldis päev väga.
Valdeko Kippus lausus, et üks ametikooli juures esitletud rehepeksumasinatest on tegelikult mõeldud heinaseemne peksmiseks, teine, nn tagantlaetav, aga üsna algeline variant. Valdeko Kippus lausus, et kahjuks polnud neil olemas vajalikku rihmaseibi, muidu oleks saanud Pärnu kandi mehe kaasa toodud mootori abil väiksema rehepeksumasina käima panna. Suuremat “Thermanius” rehepeksumasinat käitanud traktori “Deering” taastasid täiesti originaalsel kujul Valdeko Kippus ja Evald Põldmaa koos. “Nii kaua, kuni mul tervis vastu peab, tahaksin seda traditsiooni jätkata,” kinnitas Valdeko Kippus.
i
TOOMAS REINPÕLD
