Jõgeva kultuurikeskusse paigaldati tänavu suvel teatavasti uued digitaalsed kinoseadmed. Eelmine kinoprojektor, mis oli juba nii-öelda ühe jalaga jäätmejaamas, leidis nädal tagasi hoopis parema kodu: see viidi Järva-Jaani kinomuuseumi.
Eelmine kinoprojektor, millega Jõgeva kultuurikeskuses filme näidati, polnud ealt kuigi vana: see oli soetatud ja paigaldatud 2008. aastal. Samas oli projektor tehnoloogilises mõttes ajale jalgu jäänud. See võimaldas näidata 35millimeetrisel filmilindil filme, kogu maailma filmilevitajad läksid aga paar aastat tagasi täielikult üle DCP ehk digital cinema package standardile.
Kui kultuurikeskusele linnavalitsuse ja Eesti Kultuurkapitali toetusel nüüdisaegne digitaalne kinoprojektor osteti, tassiti vana projektor heli- ja valgusruumist, mis on üksiti kinonäitamisruum, välja. Sestpeale seisis see koridoris seina ääres ja raiskas ruumi. Et ruum vabaks saada, oli plaanis projektor maha kanda ja jäätmejaama viia. Ent siis segas vahele n-ö õnnelik saatus.
Jõgevamaa kultuuritöötajatel on kombeks igal aastal ühes Eesti maakonnas õppereisil käia. Pisut rohkem kui kuu aega tagasi teoks saanud Järvamaa-reisi käigus külastati muu hulgas Järva-Jaanis tegutsevat kinomuuseumi. Jõgeva kultuurikeskuse juhatajal Ainar Ojasaarel tekkis sealset väljapanekut vaadates kohe hea mõte: ka Jõgeva vana kinoprojektor võiks kinomuuseumis koha leida. Kinomuuseumi haldavas Järva-Jaani Tuletõrje Seltsis oldi rõõmuga valmis omal ajal kalli raha eest ostetud, aga kiiresti väärtusetuks muutunud seadme vastu võtma ja tehinguga oli igapidi päri ka Jõgeva linnavalitsus. Nii antigi projektori mahakandmisotsusele tagurpidikäik ning vormistati hoopis linnavara otsustuskorras võõrandamise akt.
Pole enam jalus
Täpselt nädal tagasi, möödunud neljapäeval tulidki neli meest – Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi esimees Tuve Kärner, 56aastase (ja arvatavasti Eesti pikima) kinomehhaaniku staažiga Vello Kolnes ehk Kino-Vello ning Rein Köster ja Vello Virks – Jõgevale, et kinoprojektor ja selle mitmesugused manused sõiduauto järelhaagisesse laadida ning muuseumi viia. Kaaluka projektori teiselt korruselt alla tassimine oli kunsttükk omaette, ent kanderihmadega varustatud järvajaanilased said sellega hakkama.
“Peaks vist mütsi maha võtma. Selline tunne on, nagu kirstu kannaks,” ütles Järva-Jaani kinomuuseumi “hing” Vello Kolnes naljatamisi.
Kultuurikeskuse juhataja Ainar Ojasaar oli aga rõõmus, et kasutult seisnud tehnika enam jalus pole. Eriti hea meel oli tal selle üle, et kinoruumis nüüd paremini liikuma pääseb: vana projektor tassiti sealt välja küll juba juunis, kui uued seadmed saabusid, ent suur hulk projektori juurde kuuluvat kola seisis endiselt kinoruumis.
Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi esimehe sõnul pole Jõgeva vana kinoprojektorit vähemasti esialgu plaanis tööle panna, küll aga täiendab see kenasti muuseumi kinoprojektorite kogu. Ja see on päris rikkalik.
“Meil saab päris hea ülevaate eri aegadel kasutusel olnud kinotehnikast. Vanimat projektorit tuleb suisa vändaga ringi ajada. Nüüd saame näidata ka üht viimast digipöörde-eelset projektorimudelit. See on meie ekspositsioonis nagu kirss tordil,” ütles Tuve Kärner.
Tema sõnul on Järva-Jaani Tuletõrje Seltsil plaanis taotleda kinomuuseumi arendamiseks toetust piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist. Järvamaal on taotlejaid üldse kuusteist ning omavalitsuste koostöös moodustatud pingereas on kinomuuseum neljandal kohal.
“Seega on tõenäosus, et raha saame, üsna suur. Kui arendusprojekt käiku läheb, saame kolida praegu kinomuuseumi ühes ruumis seisvad tuletõrjemuuseumi eksponaadid mujale. Siis saame ruumikitsikusest lahti ning võime oma ekspositsiooni atraktiivsemaks kujundada. Näiteks nii, et paneme projektorid vanuse järgi ritta ning igaühe ette ka väikese ekraani, et seadme töötamist demonstreerida. Sel juhul puhume taas elu sisse ka Jõgevalt pärit projektorile.”
Mälestusmärk „näpukale“
Järva-Jaani Kinomuuseum paikneb kunagises Orina mõisa tallis. Nõukogude ajal oli seal kutsekooli põllutööriistade labor. Peale kinoprojektorite saab seal näha eri aegadest pärit ekraanide ja kinotoolide näidiseid, rändkino generaatoreid, mis aitasid filme näidata elektrivooluta paigas, samuti filme toota aidanud tehnikat: filmikaameraid, valgustusseadmeid, ilmutustanki, montaažilauda jne. Muuseumil on ka rikkalik filmikogu, mis pärineb põhiosas Tallinnas aastatuhande vahetusel likvideeritud filmilaenutusest.
Jõgeval Järva-Jaani viidud vana kinoprojektorit võib käsitleda ka kui mälestusmärki ühele riiklikul tasandil tehtud “näpukale”. Enam-vähem samasugused kiiresti vanarauaks muutunud seadmed muretseti ju riigi toetusel paljudesse Eesti linnadesse. Teiste eest ei tea rääkida, aga Jõgeva seadmed maksid 2008. aastal 1,2 miljonit krooni, millest miljon tuli riigilt.
Ainar Ojasaar oli eelmiste kinoseadmete soetamise ajal tegev Jõgeva kultuurikeskuse tehnikapoolel.
“Mina esitasin juba siis, kui eelmised seadmed osta otsustati, küsimuse, kas poleks mõttekam kohe digitehnoloogiale üle minna. Tookord vastati, et ei see digipööre niipea tule. Aga tuli ikka küll,” ütles ta.
Uute digiseadmetega hakati Jõgeval kino näitama juuli lõpus. Nüüdseks on kinoseansid kultuurikeskuses regulaarseiks muutunud.
“Tegelikult me ikka veel otsime õiget kinopäeva, mis võimalikult suurele hulgale huvilistele sobiks,” ütles Ainar Ojasaar. “Nädalapäevast veelgi olulisem tundub olevat see, kas tegemist on värske või Eesti kinodes juba mõnda aega jooksnud filmiga. Filmi “Everest” näitasime näiteks samal päeval, kui see suurtes kinodes ekraanile tuli, ja saal oli üsna täis. Kui film on aga juba kuu aega jooksnud, siis jõutakse see mujal ära vaadata.”
RIINA MÄGI
