Vana Kallim käis jälle Londonis jaanipeolisi tantsitamas

Londonis elavad eestlased tantsisid tänavugi oma jaanipeotantsud Jõgevamaa muusikute Aimar Pihlaku ja Villu Sinimetsa ehk ansambli Vana Kallim saatel. Ka peo grilli- ja köögimeeskond koosnes jõgevamaalastest.

Ühist jaanipidu pidasid Londoni eestlased kuuendat korda ja nagu mullugi, peeti seda Londoni äärelinnas Beckenhamis looduskauni Foxgrove Club’i põlistammede all. Ainult et pidulisi oli umbes saja võrra rohkem kui möödunud aastal – kolmesaja kolmekümne ringis. Nende hulgas oli eakaid, juba sõja ajal Eestist lahkunuid, aga ka viimastel aastatel Inglismaale õnne otsima läinud noori ja nende teistest rahvustest kaaslasi. Noorim piduline oli vaid neljanädalane. Kui meil polnud ilm juuni keskpaigas (Londoni jaanipidu toimus juba 13. juunil) veel suurem asi, siis Suurbritannia pealinnas oli päikesepaisteline ja soe ning tänu sellele sai Vana Kallim tantsitada rahvast vabas õhus. Nimetatud ansambli liige Aimar Pihlak juhtis ka tervet pidu.

„Minu jaoks oli üks peo meeldejäävamaid hetki see, kui mängisime „Saaremaa valssi” ning seda tantsisid kaasa üks linalakk eesti neiu oma mustanahalise kaaslasega, kusjuures too kaaslane püüdis laulu kaasa laulda,” meenutas Aimar Pihlak. „Ilus hetk oli muidugi ka traditsiooniline „Kungla rahva” ühislaulmine suure tamme all, mida Londoni eestlased ongi hakanud oma laulutammeks pidama.”

Vana Kallim lõbustas Londoni eestlasi juba teist aastat järjest ja sealsete jaanipidude korraldustoimkonna juhi Janika Värgi sõnul polnud näha, et pidulised neist veel niipea tüdiksid.

„Paljud kiitsid Vana Kallimat nende vahetu, optimistliku ja laheda esinemise ja olemise eest. Küsimusele, kas neid soovitakse tuleval aastal taas kuulda, vastati üksmeelse „jaaga”,” ütles Janika Värk.

Kõik tööle

Et ta on varem elanud Jõgevamaal, siis pole ime, et ta ka jaanipeo abijõud just Jõgevamaalt kohale kutsub. Janika Jõgeval elavast emast Meedi Loomusest on saanud koguni jaanipeotoimkonna liige. Kolmandana kuulub toimkonda endine tallinlanna Kadi Link.

Köögis ja grillikojas toimetasidki peo ajal jõgevlased Madleen Lõhmus, Teet Lõhmus (viimast kiidavad Londoni eestlased super-grillmeistriks!) ja Meedi Loomus ning Aimar Pihlaku abikaasa Marge Väljaots. Villu Sinimetsa poeg Teet rakendati aga tööle videooperaatorina.

„Londoni jaanipidude puhul on minu jaoks kõige üllatavam see, et kui peopäeva hommikul tunduvad paljud otsad veel lahtised olevat, siis täpselt õigel ajal kogu masinavärk ikkagi käivitub, kõik pannakse kuidagi märkamatult ühise ettevõtmise õnnestumise nimel tööle ning lõpuks saab pidu nii vägev, et aina imesta,” ütles suure peokorraldamiskogemusega meelelahutusärimees Aimar Pihlak.

Londoni jaanipidulisi kostitati grillvorsti ja -kana, šašlõki, värske salati, musta leiva, kama ja mitut sorti maiustustega. Baarist sai osta Viru õlut. Osaga õllemüügist teenitud summast toetab Londoni Eesti Selts kevadel avatud ja sügisel tööd alustavat Londoni Eesti Kooli. Esialgu on tegemist küll rohkem huvikooliga, kus siiski aidatakse eesti lastel ka nende identiteeti hoida. Jaanipeol kogutud raha eest soetatakse koolile käsitöötundideks vajalikke materjale.

Londoni Eesti Kooli õpetajad korraldasid jaanipeol laste joonistusvõistluse teemal „Mina ja Eesti”, mille töid hinnati kolmes vanuserühmas. Kolm võidutööd on tänaseks üles pandud Londoni Eesti saatkonna kodulehele. Samuti kutsuti võitjad koos vanematega Eesti suursaadiku hr Margus Laidre vastuvõtule. Kommikoti sai aga iga joonistusvõistlusel osaleja.

Londoni Eesti saatkond lõi jaanipeo ettevalmistustes kaasa esmakordselt.

„Ju on see siis piisavalt oluliseks sündmuseks kerkinud,” ütles Aimar Pihlak.

Kaheksa tundi kestnud pidu möödus suures üksmeeles ja lõbusalt. Elevust tõid peoplatsile köieveo- ja kotisjooksuvõistlus ja muud mängud, mis ikka jaanipidude juurde kuuluvad. Traditsioonilise peoloterii kopsakamad auhinnad olid välja pannud peo sponsorid Estonian Air ja Viru Õlu.

„Loterii peaauhinna – kaks lennupiletit Londonist Tallinna – võitis mees, kes läks baari tegelikult õlle pärast, aga ostis sealt poolkogemata ka loteriipileti. Seda ostu tal kahetseda küll ei tulnud,” ütles Aimar Pihlak.

Küüslaugušokolaad

Nagu mullugi, leidis ansambel Vana Kallim koos saatjaskonnaga peavarju eaka poliitiku ja kirjastaja, suure Eesti-sõbra Russell Milleri juures. Kui viimane Aimar Pihlaku poolt kingituseks kaasa viidud Jõgeva tunnusmaiuse – küüslaugušokolaadi – ümbrispaberil jõuluvana pilti nägi ja kuulis, et Eesti jõuluvana kodu asubki Jõgeval, siis teatas ta, et ka tema on oma linnaosa tuntuim jõuluvana: eelkõige sellepärast, et ta saab seda tööd teha valehabet ette panemata, sest tema enda habe on täpselt selline, nagu jõuluvanal olema peab.

„Järgmisel hommikul kaunistaski majaperemehe toaust pilt temast endast jõuluvanakostüümis: ta oli selle kiiresti arvutist välja printinud, et me ikka usuksime, et ta jõuluvana on,” ütles Aimar Pihlak.

Londoni huviväärsustega tutvudes sattus ta ka ühte nn šokolaadiparadiisi ehk kauplusse, kus kõik riiulid maast laeni erinevaid šokolaadisorte täis olid. Naljaviluks küsis ta, ega neil küüslaugušokolaadi müügil pole.

„Müüja silmad läksid selle küsimuse peale ikka väga suureks,” ütles Aimar Pihlak. „Lubasin siis, et viin talle tuleval aastal sellist šokolaadi proovida.”

Russell Milleri käest sai Jõgeva küüslaugufestivali korraldaja Aimar Pihlak kuulda aga seda, et peale tavalise küüslaugu on olemas veel hiid- ehk elevantküüslauk: just seda armastab tarvitada hr Miller ise. Henry VIII kunagisse residentsi Hampton Courti sattudes tuli aga Kuremaal elavale Aimar Pihlakule pähe mõte, et kui Kuremaal endiselt aednik ametis oleks, siis ei jääks pinnareljeefi ja muu poolest tohutuid võimalusi pakkuv Kuremaa mõisapark mitte millegagi Hampton Courti omale alla.

Janika Värgi sõnul on Londoni jaanipeo korraldajad saanud pidulistelt hulga positiivset tagasisidet kirjade ja kommentaaride näol.

„Nii mõnigi kiri lõpeb sõnadega „Ootame järgmist suve!” või „Kohtumiseni järgmisel aastal!”,” ütles Janika Värk.

Lisainfot Londoni eestlaste jaanipeo kohta saab kodulehelt www.13june2009.webs.com.

iii

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus