Kultuur kui niisugune on (loodetavasti) lõppematu protsess, kultuuriaasta 2003 saab aga homsega otsa, nagu kalendriaastagi. Mälus ja lehekaustas sirvides võib öelda, et oli rikas kultuuriaasta.
Nii, nagu kalendriaastat ilmestavad rahvalikud tähtpäevad ja riiklikud pühad, nii on Jõgevamaa kultuurikalendris kindla koha leidnud iga-aastased suurüritused, nagu Alo Mattiiseni muusika- ja Betti Alveri luulepäevad ning eelprofessionaalse kunsti festival Jõgeval, maakonna näitemängupidustused, Oskar Lutsu huumoripreemia üleandmine, Theodor Lutsu Filmipäevad ning ülemaaline väljanäitus ja laat Palamusel, noorte puhkpillimängijate ja viiuldajate suvekool ning veinipäev ja rooside ball Põltsamaal, puhkpilliorkestrite festival ToPoF Tormas, käsitöölaadaga teemapäev (sel suvel Poola ðlahta päev) Laiuse linnuses, raamatuküla pidu Võtikveres jne.
Nende sündmuste vääramatu järjekindlusega kätte jõudmine on meeldiv, sest need annavad alati tohutu positiivse laengu. Ainus mure, mis ajakirjanikul tekib, on see, et nende sündmuste kajastamisel on üha raskem uusi tahke ja vaatenurki leida ning üha suurem oht stampi langeda. Õnn on aga see, et meil ikka leidub selliseid fanaatikuid, kes Jõgevamaad kogu Eesti jaoks poistiivselt teadvustavaid üritusi vedada viitsivad. Üldjuhul on nende taga laiapõhjalised ja missioonitundlikud toimkonnad. “Nukitsamehe” filmist tuttaval printsiibil “Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksinda rabama” tegutsedes ei jõuta tavaliselt kuigi kaugele.
Paar tähtüritust jäi tänavu siiski ka toimumata: Põltsamaa lossihoovis suure suvekontserdi andma pidanud Saksa orkester German Brass jäi mitmetel põhjustel saabumata ja üleriigiline kooliteatrite suvekool Rannal pidamata. Loodetavasti reanimeeruvad mõlemad nähtused tuleval aastal. Ja aastane paus ei tarvitse alati kahjuks tulla.
Eelnimetatud tähtsündmuste vahelisel ajal toidavad kultuuriajakirjaniku hinge ja Vooremaa kultuuriveerge kunstinäituste avamised, raamatute esitlused, taidluskollektiivide juubelid jms. Järjekindlalt kunsti eksponeerivaid paiku on Jõgevamaal kolm: Jõgeva ja Põltsamaa kultuurikeskuse galerii ning Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaal. Ja kurta nende valiku üle üldjuhul ei saa. Lisaks proffidele saavad seal esineda ka Jõgeva ja Põltsamaa kunstikooli õppurid. Kõige kolme näitusepaiga lisaplussiks on see, et sinna satuvad muude ürituste tõttu needki, kes ükspäinis kunsti vaatama võib-olla ei tuleks. Omapäraseks kunstinähtuseks on kujunenud Palamuse klaasikoda, kus tänavu toimus lisaks tavapärasele suvisele ka sügisene, puhumisele keskendunud workshop.
Kirjandusuudiseid on allakirjutanu harjunud ootama eelkõige Põltsamaalt, Laiuselt ja Luualt. Põltsamaalane Henn-Kaarel Hellat esitles aprillis meenutustesarja “Inimese tegemine” teist raamatut “Poiste sõda I”, mis jättis nii allakirjutanu kui ilmselt paljud teised isukalt järgmist osa ootama. Laiuslane Hendrik Lindepuu üllitas tänavu luuleraamatu “Ei haise ega lõhna” ning kaks poola keelest tõlgitud näidendite kogumikku, millest ühes Slawomir Mroþeki ja teises Boguslaw Schaefferi vaimukad ja väärtuslikud lavatekstid. Luualane Veiko Belials sai maha luulekoguga “Ingesilm” ja ulmejutukogumikuga “Helesiniste liivade laul” ning lisaks sellele avaldati kaks tema ulmelugu Soomes ilmunud eesti groteskse proosa kogumikus “Tallinnasta pois”. Aasta lõpus sai kaante vahele ka Jõgeva aleviku noore autori Maniakkide Tänava (see pole mõistagi noormehe kodanikunimi!) möödunudaastasel romaanivõistlusel esile tõstetud teos “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”. Jõgevamaalaste kirjutatud raamatuid ilmus kindlasti veelgi, aga kõigist pole lihtsalt ülevaadet.
Kirjanduslikke teemasid lahati ka mitmel konverentsil, millest kõige positiivsemaid elamusi pakkusid kaks Jõgeva Ühisgümnaasiumi kirjandusõpetajate eestvedamisel toimunud õpilaskonverentsi. Ühel lahkasid maakonna koolide kirjandushuvilised Aidi Valliku menuteoseid “Kuidas elad, Ann?” ja “Mis teha, Ann?”, teisel kanti ette maakonda üleriigilisel emakeeleolümpiaadil esindanud õpilasuurimusi. Mõlemad konverentsid näitasid, et kirjandus läheb ka tänapäeva noortele korda ning et nad oskavad teadust teha ja konverentse pidada.
Mustema poole pealt tuleb märkida Põltsamaal tegutsenud Kupra raamatupoe sulgemist, mis oli tingitud emafirma pankrotist. Seal, kust enne raamatuid osta sai, saab neid aga nüüd laenutada: raamatupoe ruumides on ajutise kodu leidnud maakonna keskraamatukogu laenutusosakond. Keskraamatukogu põhihoone teeb praegu teatavasti läbi noorendus- ja laienduskuuri. Pidevalt tegutseva raamatukauplusega saab nüüd siis uhkeldada vaid Jõgeva. Tõeline raamatusõprade pidupäev on aga Võtikvere raamatuküla pidu, mida tänavu peeti juba neljandat korda.
Teatriaasta eredaimaks märgiks jäi ilmselt see, kui Põltsamaa teater Ellunäod novembri algul Võrus toimunud harrastusteatrite riigifestivalilt kõik näitlejapreemiad ära tõi. Muusika-aastat ilmestas Eesti Muusikakoolide Liidu 10. aastapäeva ürituste sari, mis andis nii Põltsamaa kui ka Jõgeva Muusikakooli õpilastele tavalisest avaramaid esinemisvõimalusi.
Tantsuüritustest tuleb mitme muu ja võib-olla kaalukamagi kõrval esimesena meelde Jõgeva tantsustuudio viienda aastapäeva kontsert. Sellepärast, et see näitas: Jõgeval on tekkimas traditsioonidega ja mitmekülgne tantsukool.
Kõigest ei jõua mõistagi rääkida ja ärgu siin nimetamata jäänud solvugu ega arvaku, et nende tegemised tunnustuse väärilised polnudki. Tahaksingi siinkohal tänada kõiki kultuuritegijaid aasta jooksul pakutu eest ning soovida jaksu tulevaks kultuuriaastaks. Kultuuriajakirjanik ongi ju nagu vampiir: toitub sellest, mida teised teevad.
RIINA MÄGI
31.12.2003
blog comments powered by Disqus
