Kuu aja eest esitleti Tallinna Sadama ruumides Tiit Lääne ja Enn Halliku koostatud raamatud “Põlevat Eestit jättes”, mis on sarja “Meritsi maailma läinud eestlaste lood” teine raamat. Esimene selle sarja raamat ilmus 2012. aasta oktoobris ja kandis pealkirja “Kõnnin või merre”.
Pärnulane Enn Hallik ja Jõgevamaal Paduveres elav Tiit Lääne on mõlemad spordiajakirjanikud ja koos lugematul hulgal võistlustel käinud. Et nii üks kui teine on maailma eri nurkades kohtunud ka sõja ajal Eestist lahkunud rahvuskaaslastega ja kuulnud nende elulugusid (Tiit sai neid eriti rohkesti kuulda siis, kui koostas väliseesti spordiajaloost kõnelevat raamatut), olid mõlemad kogenud kahjutunnet selle pärast, et need põnevad ja värvikad killud meie ajaloost koos kõnelejatega pöördumatult igavikku kaovad.
“2010. aastal Vancouveri taliolümpiamängudelt koju tulles juhtusime sellest Ennuga pikemalt rääkima ja vahepeatuse ajal New Yorgi lennujaamas otsustasime, et need lood tuleb meil endil kirja panna ja raamatutena välja anda,” ütles Tiit Lääne.
Kõigepealt kulus meestel tükk aega, et projektile toetaja leida. Lõpuks ulatas abikäe Tallinna Sadam eesotsas Neinar Seliga. Neilt tuli põhitoetus materjali kogumiseks sooritatud reisidele, samuti raamatu koostamisele, toimetamisele ja trükkimisele. Toetust saadi ka mitmelt eraisikult ja Eesti Kultuurkapitalilt.
Enne esimese raamatu ilmumist käisid Enn ja Tiit Austraalias ja Rootsis, enne teise raamatu ilmumist Kanadas ja USAs. Inimesi, keda küsitleda, otsisid nad seniste teadmiste põhjal ise, ent suuremates linnades olid neil ka usaldusisikud, kes enne nende saabumist eeltööd tegid ja kohtumisi kokku leppisid.
Kummaski raamatus on paarkümmend lugu ja enam-vähem võrdselt kummaltki autorilt.
“Käisime kõigi inimeste juures kahekesi,” ütles Tiit Lääne. “Iga kord leppisime enne kokku, kes sellest inimesest kirjutab, ning tema esitas siis kõigepealt oma küsimused. Teine kuulas kõrvalt ja kui tundis, et midagi olulist käsitlemata jäi, küsis lõpuks omalt poolt veel midagi. Mis fotodesse puutub, siis enamik inimesi usaldas meid ja andis need meile kaasa, et saaksime need siin skaneerida. Tagasi oleme saatnud need juba koos trükist tulnud raamatuga.”
Kurnavad reisid
Kauged reisid tunduvad kõrvaltvaatajale muidugi ahvatlevad, aga tegelikult olid need vägagi töised. Austraalias oldi näiteks terve kuu. Päevad, mil küsitleti jutti kaks-kolm inimest, vaheldusid päevadega, mil tuli läbida pikki vahemaid ühest eestlaste elupaigast teise. Ühtekokku oli see päris kurnav. Ja ega räägitud loodki alati kerged kuulata olnud. Neis oli päris palju valu. Samas oli selliseidki lugusid, mis tekitasid tunde, et mõne inimese elu ongi kui õnnelike kokkusattumuste jada, mis võimaldab ellu jääda ka seal, kus surmasaamine oleks tunduvalt loogilisem.
“Lood, mida kuulsime, ulatuvad tõesti n-ö seinast seina,” tõdes Tiit Lääne. “Mõned on ikka suisa uskumatud. Neid kirja panes saad aru, et elu ise on palju värvikam looja kui kuitahes elava fantaasiaga kirjanik.”
Uskumatuks looks tituleeris Tiit Lääne näiteks esimeses raamatus ära toodud Jaan Treufeldti loo: Vaimastvere vallas Kõola külas sündinud mees veetis kakskümmend aastat Siberi vangilaagrites, ent pääses 1960. aastal siiski Lääne-Saksamaale ja sealt Austraaliasse. Teine uskumatu elulooga inimene elab tänini Jõgevamaal: see on tabiverelane Kalju Matson, kes lahkus sõja lõpus koos ema ja kahe vennaga Saksamaale, ent sattus põgenikevoori segaduses neist lahku ja tuli koos ema sõbrannaga tagasi Eestisse. Kalju Matsoni lugu on ära toodud teises raamatus.
Jõgevamaaga ühel või teasel viisil seotud inimesi on teises raamatus veel, näiteks Herbert Voldemar Michelson, Vello Riomar ning Endel ja Gertrud Elisabeth Liho.
Hästi vastu võetud
Tiidu jaoks üllatava asjaoluna tuli kuuldud lugudest välja näiteks see, et Saksa poolel sõdinud eesti meestesse suhtusid pahatihti kui pidalitõbistesse ka nende tsiviilpõgenikest rahvuskaaslased, kuigi just tänu Sinimägede all rinnet kinni hoidnud eesti poistele said paljud enne nõukogude vägede saabumist põgenema. Paljudel endistel rindemeestel on sellepärast okas hinges. Tuli esile ka see, et saksa okupatsiooni aeg polnud Eestis sugugi nii roosiline, nagu mõned seda tavatsevad kujutada. Saksa süsteem jahvatas endale ette jäänud inimesed läbi veel kiiremini kui nõukogude süsteem.
“Mida rohkem ajalukku süvened, seda enam saad aru, et asjad pole seal ainult mustad ja valged,” ütles Tiit Lääne.
Tema ja Enn Halliku raamatud on väliseestlaste hulgas väga hästi vastu võetud, ehkki üldiselt on sealne seltskond üsna tugeva kriitikameelega. See on autoritele omamoodi tasuks nende missioonitundliku töö eest. Tasuks on ka mitmed usukumatud elamused, nagu kohtumisest ligemale saja-aastase dirigendi Roman Toiga, kel vaim endiselt ergas ja kes tunneb end miljonilinna Toronto liikluses endiselt kui kala vees ja seda muidugi autoroolis.
Kolmas raamat meritsi maailma läinud eestlaste lugudega peaks ilmuma tänavu oktoobris. Kas autoritel enne seda võimalust tekib kuhugi sõita, seda nad veel ei tea. Tegelikult on neil praegu varuks umbes viiskümmend lugu ehk kahe raamatu jagu materjali, ent lugude geograafiat oleks siiski vaja laiendada ning otsida juurde värvikamaid seiku põgenike loost.
“Raamatud on nüüd juba omamoodi lumepalliefekti tekitanud: inimesed võtavad ise meiega kontakti ja pakuvad oma lugusid. Kõige vapustavam hetk oli see, kui mulle helistas Vaho Eier ja ütles, et tema on poiss meie esimese raamatu kaanepildilt. Pildi sain Sydney arhiivist ja mul polnud aimugi, kes seal kujutatud on. Vaho Eieri lugu on ära trükitud teises raamatus,” ütles Tiit Lääne.
Ühtekokku kavatsevad tema ja Enn Hallik välja anda kuus raamatut põgenike lugudest.
“Põlevat Eestit jättes”
Sarja “Meritsi maailma läinud eestlaste lood” II raamat
Autorid Tiit Lääne ja Enn Hallik
Väljaandja: MTÜ Paduvere Talumuuseumi Selts
Toimetaja ja kujundaja Sirje Ratso
Väljaandmist on toetanud Tallinna Sadam ja rida eraisikuid
Tiraaž 800 eksemplari
i
RIINA MÄGI
