Võtikvere raamatupäeval tutvustati muude teoste seas ka Ülo Pärna ajalookroonikat “Lugusid ja asju Võtikverest”. Massiivne, 458-leheküljeline köide on ühe mehe ligi 40 aasta töö, mis viimaks raamatukaante vahele sai.
Raamatu koostamise mõtte pani ajaloohuvilisele Ülo Pärnale pähe tema sugulane ja naaber kunagisest kodukülast Võtikverest, kui soovitas tal koostada perekonnaloo. Informatsiooni sai aga Ülo sõnul ajapikku nii palju, et tekkiski mõte juba kogu küla ajaloost raamat koostada.
“Mõisast sõltuvalt oli nii, et mõis ise asus Võtikveres, aga talupojad elasid Tormas ehk Lullikatkul, ja et üldse aru saada, mismoodi inimesed seal vahel liikusid, siis ma panin arhiivides kirja kõik, mis puudutas Võtikveret. Andmeid sai aga nii palju, et jäi suisa üle, ja sealt see mõte tuli,” selgitas Ülo Pärn inforohkuse tagamaid.
Aastakümnete töö
Raamatu “Lugusid ja asju Võtikverest” kirjutas Ülo Pärn kokku viie kuuga, kuid koostamiseks vajaliku andmehulga korjamisele kulus ligi 40 aastat. “See võis olla 1972. või 1973. aastal, kui ma panin esimesed asjad kirja,” meenutas Pärn pika töö algust. “Siis hakkasin kirja panema teadlikult. Eks ma olin enne ka midagi üles tähendanud, aga ma ei pööranud siis sellele veel tähelepanu.”
Pärna sõnul oligi arhiivides käimiseks aja leidmine raamatu koostamise juures kõige suuremaks katsumuseks, sest arhiivis ei saa käia nii, et tead juba, mida otsima minna. “Seal võib päevade viisi otsida ja oodata, et midagi tuleb ja siis viimaks ikka ei tule.” Nüüd pole ka enam Jõgeval arhiivi, seega pidi Ülo Pärn tihti külastama Tallinna ja Tartu riiklikke arhiive ja ega siis olnud mõtet kohale minna vaid paariks päevaks. Kui juba minek oli, siis vähemalt nädalaks korraga.
Segadused nimedega
Vaatamata suurele tööle ja arhiivide kasutamise võimalusele, tekkis Ülo Pärnal just vanema ajaloo kirjapanekul mitmeid takistusi. Näiteks võisid kaks inimest oma mälestustes ühest ja samast sündmusest sootuks vastukäivaid lugusid rääkida. Teiseks tihti ette tulnud katsumuseks olid nimed, täpsemalt nende kirjapilt.
“Kui vaadata omal ajal välja antud dokumente, siis võib inimese nimi olla Johann, Juhan või Johan,” kirjeldas raamatu autor ette tulnud olukordi. “Aga ka perenimesid kirjutati väga erinevalt. Näiteks Tilss, mis oli algvariandis hoopis Tilts. Eks see sõltus ka vallasekretäridest, kes kirjutasid nimed üles kuulmise järgi. Ka üks inimene võis sama nime dokumentidesse erinevalt kirjutada.”
Materjali rohkem, kui raamatusse mahtus
Kuigi “Lugusid ja asju Võtikverest” on märkimisväärselt kogukas ja sisukas, jäi osa kogutud materjale autori sõnul ka raamatust välja.
“Kui ma alustasin raamatu koostamist, siis ma ei teadnud, kui suur see maht olemasolevast materjalist tuleb,” tunnistas Pärn. “Siis ma veel mõtlesin, et raamatus võiks olla igast küla majast pilt ja ka nendest, kes seal praegu elavad, võiks ilus värvipilt olla. Raha aga paneb kõigele omad piirid.“
Eesti ajaloolisest taustast tingitult juhtus sedagi, et mõned materjalid olid keeltes, mida paljud enam ei oska. “Ma lihtsalt ei valda vana vene keelt ja vana saksa keelt ja nende osadega arhiivist ma lihtsalt ei suutnud midagi teha,” tunnistas raamatu koostaja. Samas polnud võõrkeelse materjali hulk tema sõnul kuigi suur. “Tartus ajalooarhiivis näiteks oli vaid kaks dokumenti Võtikverest: ühe vaatasin läbi ja see ei valmistanud raskust, aga teine oli saksakeelne tekst, kus räägiti mingist tuhandest rublast.”
Suur osa infot pärineb seetõttu Pärna sõnul kirikuraamatutest, kuhu märgiti üles sünnid, surmad ja abielud ning kohalikel kirikuõpetajatel oli komme iga sündmust paari lausega ka kirjeldada.
Pärna sõnul saigi ajalooraamat valmis seetõttu, et kippus juba liiga mahukaks muutuma. “Lihtsalt ma vaatasin, et nüüd on nii palju materjali, et paksemat raamatut enam kirjutada ei saa.”
Tegelikult sai käsikiri valmis juba 2007. aastal ning siis andis Ülo Pärn selle Võtikvere külaseltsile üle, kes tänu annetustele ja projektirahadele raamatu seekordseks raamatupäevaks välja suutis anda. Rahastamismudelist tingituna ei ole “Lugusid ja asju Võtikverest” ka müügiks, vaid seda jagatakse tasuta Võtikvere elanikele. Ka raamatupäeval osalenud võisid soovi korral selle õnnelikuks omanikuks saada.
Ülo Pärna sõnul ongi see raamat neile, kes tahavad end Võtikvere ajalooga süvitsi kurssi viia. “Kui kellelgi teisel tekib huvi Võtikvere vastu, siis tal pole vaja enam minna arhiivi sobrama ja seda röögatut vaeva nägema,” võttis kirjamees oma töö peamise mõtte kokku.
Hoog ei rauge
Pärn ei piirdu aga ainult koduküla teemaliste raamatutega. Aastate jooksul on tema koostatud või kirjutatud raamatuid ilmunud päris mitmeid ning praegugi on ametilt Kaitseliidu Jõgeva Maleva teavituspealikul Ülo Pärnal käsil Jõgeva Maleva 20. aastapäevale pühendatud raamat ning mõttes on järjekordne Jõgeva linna ajalugu käsitlev raamat.
“Kui toetust on ja kui tuleb selline võimalus, siis võiks ju Jõgeva linna ajaloo sellest materjalist välja kirjutada,” ütles ajaloohuviline kirjamees, kelle sõnul on tal 600 lehekülge nn musta materjali olemas.
i
KARL SAKRITS
