45 poolt- ja 41 vastuhäälega muutis Riigikogu seadust, mille järgi ei tohi omavalitsused oma territooriumil enam paadi- ja müügimaksu kehtestada. Ühelt poolt võiksime öelda, et õigesti tehti, asjal on aga mitu külge.
Minu arvates on ülimalt oluline, et riik tegutseks kõigi huvides võrdselt. Praeguse võimuliidu Reformierakonna ja IRL tegemistest läheb aga suur osa keskerakondliku Tallinna linnavõimu kägistamisele. Meenutagem kasvõi omavalitsuste valimisseaduse muutmist ja Tallinna linnavolikogu suurendamist 16 liikme võrra, lootuses ise pealinnas võimule pääseda.
Ka seekord ei varjatudki, et seadusemuudatuse tingis Tallinna kehtestatud üheprotsendiline müügimaks. Mõistagi on tegemist tüüpilise vassimisega, seda enam, et Tallinna poodides mingit reaalset hinnatõusu seoses müügimaksuga ei toimunudki. Viimaste aegade reaalne hinnatõus tuleneb hoopis aktsiisimaksu ja käibemaksu ning elektri- ja kütusehinna tõusust. Miks aga kaotatakse müügimaks alles aasta pärast, mitte kohe? Eks siingi arvestatakse, et müügimaksu kadumisega hinnad ju tegelikult ei langeks ja nii ei saakski enne valimisi selle ümber trummi lüüa.
Tegelikult karistatakse ka teisi omavalitsusi, sest müügimaks oli seni üks võimalus valla või linna tulubaasi pisutki suurendada. Nii näiteks oli Harku valla eelarves müügimaks esimest korda tuluallikana sees 1996. aastast, Maardus kehtib müügimaks 1997. aastast, 2008. aastal oli see veel Kunda linnas ja Peipsiääre, Torgu, Kaisma ning Are vallas.
Lausa irooniline, et vahetult pärast kohaliku müügimaksu keelustamist asus Riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutama riigi ja kohalike omavalitsuste partnerlust. Nagu üks põhiettekandjatest, Tallinna Ülikooli professor Georg Sootla esile tõi, vastandub tänane Eesti poliitika olulisel määral Euroopa Kohalike Omavalitsuste Harta põhimõtetele. Kui näiteks Taanis moodustub kohalik eelarve 73 protsendi ulatuses kohalikest maksudest, Soomes 45 ja Lätis 7 protsendi ulatuses, siis Eestis on kohalike maksude osa kõige väiksem – vaid üks protsent!
Järjest rohkem on riik oma ülesanded pannud just linnade ja valdade kanda, jättes nad samas piisavalt rahastamata. Kui aastatel 1998-2007 kasvas riigieelarve 3,57 korda, siis kohalike omavalitsuste eelarve vaid 2,88 korda. Masuaja kärbetega olukord ei paranenud, vaid halvenes, mistõttu Tallinna linn kõigi omavalitsuste nimel kohtusse pöördus. Euroopas on üsna tavatu, et mõlemad sellesama riigi kodanikke esindavad võimuorganid peavad oma suhteid kohtus klaarima. Riigikohus tunnistaski Tallinna kaebuse põhjendatuks ja kohustas valitsust täpselt määratlema omavalitsustele pandud ülesanded ja tagama nende täitmiseks rahalised vahendid. Tänaseni on see tegemata ja ka omavalitsuste eelarve, mida sadade miljonite ulatuses kärbiti, on taastamata. Praegune valitsus toimetab riigi rahaga peaaegu nagu isiklikuga. Küllap olete isegi tähele pannud, et mõnes vallas, kus võimuliidu omad võimul, tuleb investeeringuraha kapaga. Samas teine omavalitsus, kus rahavajadus isegi väiksem, aga palju olulisem, peab järjest ja järjest manguma. Mitte piiride kaotamine ja euroraha tulek ei vii meid Euroopasse, vaid eelkõige siiski partnerluspõhimõtteid arvestav, euroopalikult austav suhtumine omavalitsustesse, kodanikeühendustesse ja seeläbi ka kõigisse kodanikesse.
i
GEORG PELISAAR, Riigikogu liige, Keskerakond
