Riigikogu menetleb aasta tähtsaimat seaduseelnõud – riigieelarvet. Esimesi muljeid sellest jagavad Vooremaa vestlusringis Riigikogu liige Mai Treial, Rahvaliidu aseesimees Andrus Blok, Jüri Morozov ja Aivar Kokk.
Riigieelarve esimene lugemine on läbi, millised on muljed?
Treial: Üldiseloomustusena öeldes on see kõige pimedam, kõige üldsõnalisem eelarve. Rahandusminister ütles Riigikogus, et ta vähendaski eelarves ridu lootuses, et Riigikogu ei pea tegelema asjadega, milleks tal pole jaksu ega pädevust. Mõtlesin, et kui saatuse tahtel peaks see rahandusminister oma kümnendat ministriaastat tähistama, siis võib Riigikogu ees olla riigieelarve, kus ongi ainult kaks rida – üks neist kulud ja teine tulud.
See on kassi-hiire mäng Riigikoguga, kellele on volitused andnud rahvas. Valitsus peab rääkima riigieelarve väga hästi lahti! Praegu on väga suured volitused valitsusel, kuid Riigikogu saab määrata väga vähe, mis pole õige.
Prognoositakse, et tööpuudus võiks järgmisel aastal kaks protsenti väheneda, kuid nii ei pruugi minna. Väga õhukeseks jääb järgmisel aastal rahakott valdadel ja linnadel, samas ei saa omavalitsused kurta neile pandud ülesannete vähesuse üle. Kindlasti on kurb, et aktsiisidest ja käibemaksust toituv hinnaralli jätkub. See on kõige raskem taluda just töötutel, lastega peredel, eakatel ja puuetega inimestel.
Miks Riigikogu laseb seda endaga teha? Tõstke siis lärmi, las valitsus kirjutab eelarve lahti.
Treial: Olemegi seda teinud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et vastajad muutuvad üha iroonilisemaks ja opositsioonisaadikutega ei soovitagi arvestada. See on tõsine probleem demokraatias.
Blok: Omavalitsuste läbirääkimised riigieelarve üle kulgesid valitsusega nii, et meie kuulasime ära valitsuse informatsiooni ja sellega asi lõppeski. Meie ettepanekuid ei arvestatud praktiliselt üldse. Omavalitsuste jaoks on järgmise aasta eelarve võrreldes paari aasta taguse ajaga virelemise eelarve. Tõsi, ajad on läinud halvemaks, kuid teisalt on ülesandeid juurde tulnud.
Vaesus suureneb, sest inimestel ei ole tööd ja kui omavalitsustele laekuva tulumaksu protsenti vähendati, siis see tähendab, et omavalitsused said kaks korda peksa: ühtepidi tööpuuduse ja teiselt poolt tulumaksuprotsendi alandamise läbi.
Investeeringutest omavalitsuste teedele ei tasu rääkidagi, sest need omavalitsused, kellel polnud reserve, lükkasid koos eelmise talve lumega ära ka teede remondiraha. Teede remondist ja hooldusest sel aastal rääkida ei saanudki ja ega me tea, milline järgmine talv tuleb ja mis järgmisel aastal toimuma hakkab.
Valitsusel oli omavalitsustega hea läbirääkimisi pidada, sest lihtne oli öelda: raha lihtsalt pole.
Blok: See on põhimõtte küsimus, kas me tahame anda raha regioonidele või mitte.
Morozov: Valitsusel ongi hea praegu öelda, et mis te virisete, peame kokku hoidma. Eelarvest ei ole võimalik aru saada, kust kokku hoitakse ja kuidas püütakse lahendada sügavaid sotsiaalseid probleeme, mille tulemused ilmnevad veel aastate pärast.
Häirib see, kuidas valitsus käitub. Ükspuha, kas see on Riigikogu opositsioon, omavalitsuste koostöökogud — kui keegi püüab midagi küsida, siis teda rünnatakse, tembeldatakse sisuliselt riigivastaseks. See tähendab, et diskussioon on ühiskonnast kadumas. Ei olda valmis arutama teemade üle, vaid kohe määratakse ära, et teie olete riigivastased. Riik on hädaohus ja teie veel kobisete!
Demokraatia esimene hoidja on valitsus, kes oma käitumisega tunnustab, et oleme demokraatlik riik ja ta peab selles osas ka eeskujuks olema.
Treial: Demokraatiat ei saa mängida, asi peab ka tegelikult demokraatlik olema.
Kokk: Kahe eelmise aasta aktsiiside ja käibemaksu tõusu summana võetakse igalt leibkonnalt järgmisel aastal ära keskmiselt 4500 krooni. See pole ainus raha. Lisaks võtab valitsus järgmisel aastal Eesti Energiast dividendidena välja 0,8 miljardit krooni, mis on samuti meie raha. Kui see juurde panna, saame kokku 6000 krooni lisakulu.
Omavalitsuste poolelt: kui majandus hakkab natukene tõusma, siis kõigepealt hakkavad paremini laekuma käibemaks ja aktsiisid, sest hakatakse kaupa ostma ja tootmiseks on vaja elektrit, gaasi, mootorikütust. Need maksud laekuvad riigieelarvesse.
Aga tulumaks ehk palgad tulevad järele alles kolme-nelja aasta pärast, sellest sõltub aga omavalitsuste rahakott. Regionaalminister jäi valitsuses eriarvamusele omavalitsustele laekuva tulumaksu protsendi osas, soovides selle tõstmist järgmisel aastal kui mitte varasema 11,93 protsendini inimese tulust, siis mingil määral ikka. Kuid valitsusjuht oli öelnud, et väikesed vallad pole olulised ja suured linnad saavad nagunii omadega hakkama. Sellest tulust läinuks kõige suurem osa Tallinnale, kes on ju opositsioonis.
Kui vaadata omavalitsusi, siis palju neid on, kes lõpetavad selle aasta nulliga või plussis? Hea on öelda, et Jõgeva vald läheb uude aastasse reserviga, aga järgmise aasta eelarvet on väga raske kokku panna. Äraelamiseks ei saa vara müüa.
Riigieelarve arutelul on jäänud paljud asjad käsitlemata. Meie kui kodanike ja ettevõtjate käest võetakse küll maksudena raha ära, aga läbirääkimistesse meiega ei asuta, meile ei öelda, kuhu maksuraha läheb või kust oleks võimalik kokku hoida.
Palju on räägitud, et käibemaks ei peaks olema kõikidel kaupadel ühesugune. Viimase kolme aastaga on sooja käibemaks neli korda kasvanud – viielt protsendilt kahekümnele, Võib-olla tuleks see raskel ajal näiteks üheksale protsendile langetada?
Elektrile tekitati aktsiisimaks ja seda tõstetakse. Eesti Energia poole aasta kasum oli üle 900 miljoni krooni ehk meie taskust võeti päris suur summa jälle ära. Kasum tuli sellest, et suurtarbijate ehk tööandjate ja eksportööride elektrikulud kasvasid 20-40 protsenti.
Uuest aastast ootab meid kõiki 7,7protsendine võrguteenuse hinna tõus.
Kui me tahame, et tarbimine kasvaks ja töökohtade arv läbi selle suureneks, tuleks elektri ja esmatarbekaupade käibemaksu vähendada üheksale protsendile.
Treial: Tõepoolest, mõned aktsiisid ja käibemaksumäärad peaksid olema hoopis soodsamad. Rahvaliidul õnnestus toasooja käibemaksu hoida üldisest normist madalamal päris mitme aasta jooksul. Käibemaks ja aktsiisid mõjutavad esmatarbekaupade hindu ja see mõjub just väiksema sissetulekuga inimestele.
Näiteks ravimite käibemaks on tõusnud pea kaks korda ja isegi sotsiaalministeerium tunnistab, et kuna inimeste omaosalus ravimite ostmisel on koguni 43 protsenti, siis jätavad väga paljud inimesed need välja ostmata. See toob kaasa palju raskema haigestumise, mille ravimiseks palju rohkem raha kulub ja millesse ka riigil panustada tuleb.
Mida saaks riigieelarvega ette võtta?
Treial: Oleme esitanud üheksa muudatusettepanekut. Üks osa neist puudutab omavalitsusi, et vallad ja linnad saaksid oma kulutused tehtud. Taotleme näiteks toimetulekutoetustele kuluvate summade suurendamist, samuti oleme teinud ettepaneku eraldada kütuseaktsiisist laekuvast rahast suurem protsent kohalike teede korrashoiuks.
Sotsiaalvallas tuleks tõsta toimetulekupiiri, mis praegu on tuhat krooni. Minimaalse toidukorvi maksumus oli juba 2007. aastal üle tuhande krooni ja pole loogiline, et toimetulekutoetus esimesele pereliikmele on tuhat krooni, mis on väiksem kui toidukorvi maksumus. Toidukorvi hind on praegu kindlasti veel kõrgem, kuid värskemaid andmeid meil pole.
Kokk: Ise raha teenida ja hakkama saada on väga õige. Eks me kõik naudi oma teenitud raha eest elamist. Aga kui peres on laps 1,5 aastaseks saanud ja enne tema sündi emale tööd pakkunud firma on vahepeal pankrotti läinud? Alaealise lapse isa on surnud. Kes võtab sellise noore naise tööle? Töötu ema saab pisikest toetusraha ja surnud abikaasa eest saab lisa-toetusrahana vaid 200 krooni. Kas keegi kujutab ette, et selle 200 krooniga on võimalik kedagi ära toita?
Selle eelarve juures on huvitav see, et elanike arv väheneb meil kogu aeg, kuid riigi juhtimiskulud kasvavad iga aastaga. Kui riigieelarves on puudujääke, siis lapitakse neid uute maksudega või vanade maksude tõstmisega.
Minu arvates ei peaks 2011. aasta eelarves lappima puudujääke uute maksutõusudega, vaid see peab olema suunatud probleemidele, kuidas luua uusi töökohti, et majandus läbi tööhõive tulevate maksude uuesti jalgadele saada.
Ühest küljest peaks sotsiaalkulutusi tõstma, kuid mille arvelt seda teha; tõsta makse?
Treial: Teha tuleb poliitilisi valikuid. Öeldakse, et sotsiaalkulutused on eelarves suure osatähtsusega. Aga kui arvestada, kui suur on see summa ühe elaniku kohta, siis oleme Euroopa Liidus üks väiksemate sotsiaalkulutustega riik. Näiteks kulutame vanemahüvitisele kaks kolmandikku kogu peretoetuste rahast ja ma leian, et see ei ole õiglane. Vanemahüvitis on väga hea asi, kuid seda saab siiski väga lühikese perioodi jooksul. Mida teevad pered edasi? Rõhuasetused tuleb õigesti paika panna.
Blok: Pangad viivad Eestist kasumina välja kolm-neli miljardit krooni aastas, meie riik ei saa sellest praegu midagi. No maksustame selle lõpuks ära!
Morozov: Kõige suurem puudus on minu meelest see, et riigieelarvet ei kavandata pikema perioodi peale ette. Näiteks kohalikud teed: rumal on arvata, et kui täna võetakse teede remondist raha ära, siis sinna polegi vaja kulutada. Kui me teed kaks aastat ei remondi, siis kolmandal aastal on vaja kahe aasta tegemata töö tagasi teha. Nii on kõigi asjadega.
Oleks vaja teha riigieelarveid nelja-aastase perspektiiviga, kui mitte rohkem. Pannakse suunad paika ja hakatakse neid rakendama.
Sotsid on teinud ettepaneku vähendada käibemaksu tarbekaupadel viie protsendini, aga mitte järgmisest, vaid aastast 2013, sest selleks on vaja üleminekuperioodi. Eelarvet peab ka teistes osades nii planeerima. Eelarve on tervik, mida peab terviklikult käsitlema.
Kokk: 2009. aasta eelarvet tehes ei osanud valitsus langust ette aimata. Täna on täpselt need samad ametnikud rahandusministeeriumis ja Eesti Pangas, kes toona andsid nõu nii valitsusele, rahandusministrile kui Eesti Panga juhtidele. Nemad ei ole võtnud vastutust ja annavad uut nõu, et tulebki tõsta makse, et täita eelarveauke. Kui oma ettevõttes teed midagi rumalat, siis lähed pankrotti ja vastutad ise, aga kui riigi tasandil või omavalitsuses teed vale otsuse, siis valimistel võib-olla öeldakse midagi, aga vaevalt küll.
Küsis ARVED BREIDAKS
