Koalitsioonipoliitikute suurejooniliste lubaduste täitmiseks on valitsus asunud ettevõtetele järjest uusi makse kehtestama ja olemasolevaid tõstma, mille lõppkokkuvõttes maksavad kinni tarbijad.
Uue valitsuse üks olulisemaid lubadusi oli, et madalama sissetulekuga inimestele peab jääma rohkem raha kätte. Selleks otsustati tõsta tulumaksuvaba miinimumi nõnda, et mida väiksem palk, seda suurem osa sellest on maksuvaba. Tänaseks on selge, et selline armulikkus on sama petlik kui võõrasema ulatatud punapõskne õun Lumivalgekesele. Selleks, et eelarve puudujääke lappida, tõstetakse kodumaiste tootjate maksukoormust, mis kõik väljendub toodete lõpphinnas. Ehk et kui ühelt poolt lubatakse uuest aastast madalapalgalistele väiksemat maksukoormust, tõusevad suurema osa kaupade hinnad nii palju, et tarbija ei võida oluliselt midagi. Kui juhtub inimene veel autot (häda)vajadusel ostma või vahetama, on korraga lubatud suurem rahasumma läinud ja puudugi veel.
Toidutootjad vaatavad suure murega uue valituskoalitsiooni maksupoliitikat, mis näeb ette lisaks kütuse-, elektri- ja gaasiaktsiisi tõusule, raskeveokite teekasutustasu kehtestamisele, auto registreerimismaksu kehtestamisele, vee ja reovee käitlemise tasu tõusule ning magustatud jookide maksustamisele ka uue pakendiaktsiisi kehtestamist. Kõikidele nendele maksudele lisandub veel käibemaks, mis on mitmete Euroopa riikidega võrreldes näiteks toiduainete puhul Eestis üks kõrgemaid.
Kui kõiki neid makse eraldi vaadelda, siis ei tundu hinnatõus tõepoolest märkimisväärne. Näiteks magustatud jookide puhul on räägitud vahemikust 16-36 senti liitri kohta. Samas, kui kõik loetletud maksud kokku liita, lisada kaubanduse juurdehindlus ning käibemaks, mis Eestis niigi küllalt kõrge, siis on hinnatõus juba oluliselt suurem.
Eestis elab iga viies laps suhtelises vaesuses ning toit on just see, mis moodustab suurema osa kuistest väljaminekutest. Leian, et sellises olukorras on jõhker arutada maksutõuse, mis mõjutavad kõik toiduainete hindu.
Kõige kurvem nende maksumuudatuste puhul on see, et mitmetegi puhul ei täida need ühtegi eesmärki. Võtame näiteks pakendiaktsiisi. Kavandatava pakendiaktsiisi eesmärgiks on keskkonnahoiu tõhustamine ning riigieelarvesse täiendavate vahendite leidmine. Reaalsuses aga ei aita pakendiaktsiisi kehtestamine täita kumbagi. Kinni maksame selle aga kõik meie lisamaksuna.
Esiteks – uus aktsiis ei motiveeri ettevõtjaid turule toodud pakendijäätmeid kokku koguma ning taaskasutama. Teiseks puudub juba praegu piisav järelevalve turule toodud pakendite mahu üle ja riigil jäi nt 2010. aastal saamata miljard krooni (üle 60 miljoni euro). Seega karistab uus pakendiaktsiis ausaid ettevõtjaid ning vaatab läbi sõrmede nendele, kes ei deklareeri pakendeid üldse või aladeklareerivad koguseid. Selle asemel, et kehtestada uusi makse, tuleks riigil tõhustada olemasoleva süsteemi järelevalvet.
Samuti magusamaks, mis peaks ministeeriumide esindajaid parafraseerides motiveerima tootjaid suhkru osakaalu jookide koostistes vähendama ning tarbimise vähenemise kaudu inimeste tervisenäitajaid parandama.
Taaskord esiteks – tootjad on juba viimased kuni kümme aastat vähendanud suhkrute osakaalu toodetes ning selle-eesmärgilise maksu kehtestamine on nagu lahtisest uksest sisse murdmine. Ainult nõnda, et lõhutud ukse maksab kinni ukse omanik. Teiseks – teiste riikide kogemus toidu maksustamisel on näidanud, et maksustatud toote tarbimine küll väheneb, kuid inimeste tervisenäitajad ei parane. Ehk et kui mahlajook või limonaad läheb kallimaks, siis asendatakse see saiakeste, kommide või millegi muu magusega. Ja piiriäärsed elanikud teavad väga hästi, et Lätis on juba praegu paljud toidukaubad odavamad. Jookide maksustamine annab veel vaid täiendava põhjuse raha naaberriiki viia.
Kõik meie argumendid on seni saanud ministeeriumilt ühese vastuse – üks või teine maks tuleb niikuinii, küsimus on ainult suuruses ja tehnikas. On kahetsusväärne, et riigijuhtimine on võtnud sellise suuna, kus asjaosaliste põhjendatud argumente ei tahetagi kuulata ning tarbijaid petetakse populistlike lubadustega ministrite poolt, mis tegelikkuses ei tee rikkamaks ei riiki, tarbijat ega ka tööandjaid. Seega – tasuta raha ei ole olemas ja keegi peab alati kinni maksma poliitikute rahajagamised. Kahetsusväärselt toidu puhul peavad seda tegema kõik tarbijad.
SIRJE POTISEPP, toiduliidu juhataja
