Seisukohad, millega peaminister tuli välja 15. septembril Riigikogus rahvaesindajate küsimustele vastates, näitavad, et ta on kaotanud reaalsustaju. Kuis muidu võiks ta praegust pensionisüsteemi õiglaseks pidada ning arvata, et see võimaldab eakatel inimestel toime tulla.
Minimaalne vanaduspension ehk rahvapension, 1913 krooni, ei kaitse küll kindlasti vaesuse eest. Valitsusliidu programm aastaiks 2007–2011 näeb ette pensionide kahekordistamise, kuid pensionitõus peab kajastuma inimese tegelikus ostujõus, mitte ainult formaalsetes protsentides. Peaminister on ilmselt unustanud, et aktsiiside ja teiste kaudsete maksude tõus sööb lubatud pensionikasvu ära. Reformierakondliku liberaalse poliitika tagajärjel võib kaks kolmandikku töötajaid juba lähitulevikus langeda allapoole vaesuspiiri.
Rahvapension ei kaitse vaesuse eest
Vaesusriski sattumise vältimiseks on vajalik algatada ühiskonnas asjakohane arutelu, kuid peaminister ei suvatsenud Riigikogus isegi vastata Rahvaliidu fraktsiooni küsimusele, kas Eesti täidab kõiki Euroopa sotsiaalharta nõudeid. Eesti on ju ratifitseerinud parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, mis on inimõiguste konventsiooni kõrval üks tähtsamaid dokumente. Euroopa sotsiaalõiguste komitee juhtis juba 2006. aastal tähelepanu sellele, et Eesti ei täida kõiki sotsiaalharta sätteid – minimaalse vanaduspensioni ja rahvapensioni selgelt ebapiisav tase ei taga kaitset vaesuse vastu. Vaesusrisk kasvab koos vanusega ning suuremas vaesusriskis on üksi elavad vanurid.
Tulevikule mõeldes peab silmas pidama sedagi, et meie töötajad saavad valdavalt ebaõiglaselt madalat palka, mis mõjutab negatiivselt ka hilisemat pensioni ning toimetulekut. Euroopa Nõukogu mõistes moodustab õiglane töötasu vähemalt 68 protsenti keskmisest palgast ning alla selle teenivate inimeste arv ei tohiks ületada 5% töötajate koguarvust. Praegune pensionisüsteem ei arvesta naiste ja meeste kohatist ebavõrdsust töösuhetes ega panust laste kasvatamisse.
Ebaõiglust süvendab veelgi, et kehtiva pensionikindlustussüsteemi kohaselt on ligi 75 protsendil töötajatest pensioniaasta koefitsient alla ühe. Nende inimeste tööpanus on ilmselgelt alahinnatud ja nii võime 20–30 aasta pärast olla olukorras, kus kolmandik inimestest saab nn rahvapensioni, sest praegused suured palgaerinevused kanduvad pensioniaega.
Laps vajab tuge täiskasvanuks saamiseni
Eelnevast lähtudes uurisime peaministrilt, mida ja millal kavatseb valitsus ette võtta pensionisüsteemi õiglasemaks muutmiseks. Peaminister rääkis pikalt-laialt toimetulekutoetusest, nagu oleks see mingi päästerõngas. Rahvapensioni ja pensioni baasosa otsest sidumist arvestusliku elatusmiinimumiga ei ole valitsus kavandanud, sest säärane sidumine eeldab sotsiaalmaksupõhisest pensionisüsteemist loobumist, ja seda võimalust ei hakka valitsuskoalitsioon peaministri sõnul isegi arutama.
Kõige enam jahmatas meid peaministri ülim jäikus lastega perede toetamisel. Lastele solidaarselt makstavat 300-kroonist toetust võrdles ta raha tuuldeloopimisega helikopterilt, samas ei pea aga vajalikuks kokkuhoiu mõttes vanemahüvitise ülempiiri alandada. Peaminister on jätnud tagaplaanile Eesti riigi arenguvõime ühe põhitagatise — rahvuse püsimajäämise. Seepärast ei peagi valitsus oluliseks vältida laste- ja peretoetuste süvenevat ebaproportsionaalsust.
Lapse kasvatamine nõuab kõigil eluetappidel kuni täiskasvanuks saamiseni nii vanematelt kui ka riigilt suurt panust. Peretoetuste määrad ning mitmekesisus peavad andma piisava kindlustunde pere loomiseks ja arenemiseks. Madala sündimusega Euroopa riikide kogemused annavad alust arvata, et kui soovitakse rohkem lapsi, ei piisa vanemahüvitisest, vaid riik peab ka edaspidi aitama tagada lastega perede toimetuleku. Kui valitsus pöörab lastega perede väärtustamise poliitikale selja, näitab see vastutustundetust Eesti riigi ehitamisel.
Hädasolijaid tuleb kuulda võtta
Järgmisel aastal seisab ees hulk hinnatõuse, mis mõjutavad meid kõiki, enim kahtlemata neid, kelle sissetulek on alla keskmise, kes saavad alampalka või madalat pensioni. Mis võib neid inimesi ees oodata ja millised abinõud nende toetuseks järgmisel aastal rakendatakse, et nad veelgi suuremasse vaesusse ei langeks ja vaeseid juurde ei tuleks, seda ei osanud peaminister öelda ega soovinud prognoosida.
Sellest järeldub, et valitsusliit lihtsalt ei hooli kõigist inimestest ega soovi edaspidigi hoolivust üles näidata. Kahetsusväärne, et peaminister ei andnud konkreetseid vastuseid ega ole valmis pidama dialoogi eakate ja puudega inimeste ühendustega.
Samuti teeb muret, et valitsus eirab kirjadele vastamise korda – märtsikuus toimunud Rahvaliidu sotsiaalfoorumi ettepanekud on tänaseni ametliku kirjaliku vastuseta. Raske on mõista, miks peaminister tegelikku olukorda ilustab, kas ta pole selle keerukusest tõesti aru saanud või eksitab avalikkust ja Riigikogu teadlikult.
MAI TREIAL,
Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni aseesimees
