Kuigi Venemaa käitumine oma naabritega on äärmiselt murettekitav, on Eestile tänasel päeval oluliselt ohtlikum Reformierakonna jäärapäisus riigi raha laristamisel, mis on viinud meie riigi lühikese ajaga pankroti äärele.
Riigi laostumise põhjused peituvad viimastes Riigikogu valimistes, kus Reformierakond ostis valimisedu valimatute ja ebareaalsete, kuid ahvatlevate lubadustega.
Meenutagem, et Reformierakond jutlustas oma võimest viia Eesti seitsmepenikoorma saabastega Euroopa viie rikkama riigi hulka. Inimestele lubati suuri palku ja väikseid makse, omavalitsustele tõotati Europrojektide rahasadu, kõigile turvalist riiki, heaolu jne. Paljud läksid ilusa jutu õnge, sest kõik tundus nii lihtne.
Kergelt jagatud lubadused ootasid lunastamist. Reformikad pumpasid tänavusse riigieelarvesse kümneid miljardeid kroone rikka riigi illusiooni loomiseks arvates, et inimesed läbi kaudsete maksude need lubadused ise kinni maksavad.
Tulumaksu langetades loobus valitsus populaarsuse nimel aastas 3-4 miljardist kindlast tulust. Samas pandi kütustele, tubakale, alkoholile peale suuremad maksud, kui soovitas Euroopa Liit. Stenbocki majas unistati hüppeliselt kasvavast aktsiisi- ja käibemaksulaekumisest, arvestamata, et hinnatõusud lükkasid hoo sisse inflatsioonile.
Ehku peale loodeti, et inimesed vaimustuvad tarbimisest aina rohkem, neelavad alla mis iganes hinnatõusud ja toovad riigikassase tagasi oluliselt suurema summa. Paraku olid meie tarbijad ja ettevõtjad valitsusest targemad ning on osutunud majanduslanguse siginedes ettevaatlikuks kulutajaks ja tubliks säästjaks.
Valitsus kukkus seevastu aasta algusest hoogsalt täis puhutud riigieelarvet sirgeks lööma, ootamata, kas ja millal tulud laekuvad. Tänavu suveks oli valimismull lõhkenud.
Varjamaks oma tõsiseid asjatundmatuid möödapanekuid riigi rahaasjade planeerimisel, on Reformierakond pannud aluse müüdile, nagu puhuks riigi rahakotis tuul maailmamajanduse üleüldise languse tõttu. Kuid jälgi riigi maksutasakaalu vussi keeramises ja kulude lõhki paisutamises ei tule otsida mitte Londoni börsilt, vaid Stenbocki majast.
Majanduse autoriteetsed asjatundjad viitasid juba eelmisel sügisel, et riigil ei jätku raha valimistel kokku luisatu kinni maksmiseks ning valitsuse optimismile riigikassat kuldavast majanduskasvust pole alust. Loomulikult naeruvääristas ja mõnitas peaminister Ansip teisitimõtlejaid mõnuga ja jätkab sama joont kahtlejate ja kritiseerijate suhtes siiani.
Vaatamata majanduskasvu seiskumisele on meie ettevõtted arenguvõimelised ja eksport plussis. Ka inimeste palgad on jätkanud tõusu, tõsi, mitte senises tempos. Samades tingimustes on terve Euroopa, kuid mitte kuskil ei raiuta riigieelarvest sellise marulise paanikaga maha miljardilisi tükke. Aga maailmamajanduse madalseisu haripunkt on alles tulemas.
Arved valitsuse vigade eest lükatakse rahva ja ettevõtete kraesse. Valitsusjuht plaanib lastelt ära võtta koolitoidu, löögi all on lasterikastele peredele suunatud soodustused ning maainimeste bussi- ja rongiliiklus.
Lisaks hautakse plaani koondada tuhat päästjat ja politseinikku, mis tähendab et me ei jõua ära oodata abi tuleõnnetuste korral või varaste püüdmisel. Veel pannakse kanged maksud peale autoomanikele, ravimitele, kultuurile, ajakirjanduse kojukandele jne.
Oma ärisõprade nõuandel on müüki paisatud hulga vara, kuigi on üldteada, et kinnisvaraturul on kehvad ajad ja kes tahab teenida, praegu ei müü.
Valitsusel on plaan ka omavalitsustel vaip alt tõmmata ja rahakraanid kinni keerata. Viimane tähendab, et ükski haldusreform ei aita maaelu arendada. Euroopa Liidu abiraha jääb investeeringuteks kasutamata, sest omavalitsustelt on võetud omafinantseeringuks raha. Samuti ähvardatakse jätta toetuseta põllumehed.
Kärpimist juhib paanika
Selle asemel, et anda selge ja arusaadav ülevaade riigi rahakotist toimuvast, tahab peaminister iga uut päeva alustada ametnike pangakontodes sorimisega ja nende kirumisega. See tähendab, et valitsus on kaotanud kontrolli riigi majanduses ja rahanduses toimuva üle.
Peaministri koalitsioonikaaslased on öelnud, et eelarvevankri kraavi veeremisel tuleb tunnistada vigu, et nendest järeldusi teha ja edasi minna.
Me ei osanud vahet teha enda ja laenurahal ning investeeringutel ja lihtsatel kulutustel. Peaminister Ansip loomulikult midagi ei tunnista ja nõuab aina uusi hiigelkärpeid, andmata selgitusi, mis sellest on tolku.
Kulude valimatu ja paaniline kärpimine ei taga kuidagi toimivat riiki ja kui ka 2009. aasta riigieelarvest saab maha tõmmatud järgmised 13 miljardit, ei kuule me praeguse valitsusjuhi suust, kuidas Eesti riik jätkusuutlikkust kaotamata kriisist välja tuuakse.
Praegu sarnaneb Ansip rohkem posijale, kes liigse kehakaalu vähendamiseks ei saada patsienti jõusaali trenni tegema, vaid eemaldab vajaliku kaalu saavutamiseks kopsud, maksa ja südame.
Riigi veenide läbilõikamise asemel peaks valitsus mõtlema, kuidas süstida raha majanduse elavdamisse ja konkurentsivõime kasvatamisse. Juhul, kui see valitsus tahab ikka valitsus olla.
ARVO SARAPUU,
Riigikogu liige, Keskerakond
