1992. aastal, mil noore Eesti riigi aastaeelarve ulatus vaid 131 miljoni euroni, jõudsime me kõigile abivajajatele nende piskut elatusraha riigi kulul tasuta koju viia. Kuid täna, mil meie majandada on aastas 7,5 miljardit eurot, valitsus seda teha ei taha.
Viis aastat on möödunud ajast, kui Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide valitsus lõpetas pensionide ja puudetoetuste posti teel tasuta kojukande. Teenus jäi alles vaid sügava puudega inimestele ja liikumistakistusega töövõimetuspensionäridele ning osadele hajaasustusala elanikele.
Riik sellest palju ei võitnud, tol korral vaid 1,66 miljonit eurot, kuid umbes
70 000 pensionärile, kellele varem toodi pension ja puuderaha tasuta kätte, oli see tõeline šokk.
Riigi jõuvõte – pensioni kojutoomiseks maksa 59 eurot
Riigi kokkuhoid kõige nõrgemate ja abitumate arvelt andis tagasilöögi eelkõige maal elavatele pensionäridele, aga ka linnades ja asulates elavatele eakatele ja puuetega inimestele, kes ei olnud võimelised ise selle rahanatukese järel käima.
Pangaautomaate on maapiirkondadesse täna väga vähe alles jäänud ning postkontoreid on massiliselt suletud. Raha kättesaamiseks peab sõitma suurematesse keskustesse. Aga maapiirkonnad ei ole ühistranspordiga ühtlaselt kaetud, paljudesse küladesse ei jõua liinibuss üldse. Paljud ei ole võimelised libedatel ja täistuisanud teedel ringi liikuma ja bussi püüdma. Küllalt on olnud juhtumeid, kus voodihaige inimese taotlus on tagasi lükatud ja ta on sunnitud laskma oma pensioni edaspidi naabrinaise arvele kanda.
Tol korral kinnitasid koalitsioonisaadikud, et otsus tehti esialgu vaid aastaks ja vaadatakse varsti üle. Seda pole aga tehtud. Et hädalisi on endiselt palju ja inimesed on ka minu poole pöördunud, otsustasime esitada seadusemuudatuse eelnõu, mis taastaks tasuta kojukande. Eelnõu lükati riigikogus võimuerakondade häältega tagasi ja seaduseks see ei saagi.
Praegu tellib ligi 11 000 eakat endale pensioni või toetusraha Eesti Posti kaudu koju oma raha eest. Mõistagi on see kallis. Viie aastaga on hind tõusnud 13 protsenti, kusjuures viimane hinnatõus oli tänavu jaanuaris. Nii peab eakas oma väljateenitud pensioniraha kättesaamiseks iga kuu välja käima 4,88 eurot. Aastas teeb see kokku lausa 59 eurot, mis vanas vääringus oleks ligi 1000 krooni. Ma ei usu, et keegi tellib pensioni suure raha eest koju mugavuse, laiskuse või selle pärast, et tal kipub raha üle jääma. Valitsus tõstab pensione juba mitmel aastal järjest vähem, kui seadus võimaldaks. Hinnatõusude tõttu on aga reaalpension juba õige mitu aastat pigem vähenenud.
Eks see ole riigipoolne jõuvõte, mida tulebki käsitleda pensionide tahtliku vähendamise ja eakate ebavõrdse kohtlemisena.
Pensioniraha võõra inimese kontole
Et oma pensioni või toetusraha kättesaamisega ollakse tõsiselt hädas, näitab kõige paremini see, et ligi 22 000 inimest laseb oma pensioni kanda kellegi teise kontole. Kui pensione toodi vajaduse korral veel tasuta koju kätte, siis pensioniraha võõrale kontole tellijaid peaaegu ei olnudki. Kes meist tahaks, et meie väljateenitud raha kantakse kellegi teise arvele? Olgu selleks siis sugulane, naaber, laps või lapselaps. Rääkisin hiljuti ühe valla sotsiaaltöötajaga, kes ütles, et pensioniraha teise inimese kontole kandmine on väga ohtlik ja tuleks kohe ära keelata. Olevat palju juhtumeid, kus raha vanainimese kätte ei jõuagi. Erandlikud pole ka juhtumid, kus joodikust lapsed varastavad ema paljaks. Mis saab aga siis, kui see teine inimene, kelle kontole raha kantakse, juhtub surema?
Kui keegi arvab, et hädalistele pensioni koju toimetamine nõuab riigilt liiga palju raha, siis nii see ei ole.
370 000 pensionäri pankade rikastumise allikaks
Kui liita kokku 22 000 inimest, kes lasevad pensioni teise inimese pangakontole kanda, ja 11 000, kes on sunnitud pensioni raha eest koju tellima, saame kokku 33 000 abivajajat. Nende eakate pensioniraha tasuta kojukandeks kuluks umbes 157 000 eurot. Tegelikult läheks see laias laastus maksma 200 000 eurot, mis on umbes ühe riigiettevõtte juhi aastapalk. Suurem osa pensionäre tasuta kojukannet nagunii ei vaja, sest neist umbes 370 000 lasevad oma pensioni või toetuse pangaarvele kanda.
Sotsiaalkomisjonis esinenud sotsiaalministeeriumi ametniku arvates on inimesed praeguse olukorraga harjunud, ja et pensionäril on võimalik esitada kojukande taotlemise avaldus. Samas mäletame, et tollal, kui kärpeid tehti, räägiti isegi salajastest kvootidest, kui paljudele tohiks tasuta teenust lubada ja kuhu piir ette panna. Ega eakal pole kerge seadusest läbi murda. Ikka ja jälle tuleb meelde juhtum, kus 102-aastane inimene sai pensioniametist eitava vastuse, kui palus tasuta kojukannet. Ega ministeeriumi ametnik ei osanud või tahtnudki öelda, kui palju neid eitavaid vastuseid on antud. Kuid arvudest näeme, et kunagisest ligi 70 000 inimesest, kellele pension riigi kulul koju toodi, on järele jäänud vaid kümme ja pool tuhat.
Riigi kokkuhoid pensionide kojukande arvelt on olnud marginaalne, samas võitsid pangad mõne aastaga juurde 162 401 uut klienti. Pangad kinnistasid pensionärid ja puuetega inimesed enda kasumi ja rikastumise allikaks!
Aga kas riigi ülesanne ikkagi on seaduste tegemine selleks, et nuumata pankasid ja riigifirmat nimega Eesti Post pensionäride ja puuetega inimeste arvelt?
i
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu liige
