Kristiina Ojulandi koheldakse kui suli: tehakse üldsuse silmis maha ja visatakse erakonnast välja.
Mul pole õrna aimu, kuidas võimuladvikus erakonnakaaslaste panuseid hinnatakse. Oletan, et üheks kriteeriumiks võiks olla erakonnale lojaalsete inimeste arvu kasvatamine erakonnas, piirkonnas, riigis. Kui toetajate arv kellegi tegevusest tulenevalt kasvab, siis on panus positiivne, kui langeb, siis negatiivne.
Ei tahaks uskuda, et Kristiina Ojulandi teened Reformierakonna maine allakäigus oleksid erilised. Kogu Reformierakonna võimuladviku hallolluses paistab leiduvat kärbunud kohti. Kuidas muidu seletada üldsuse arvamusega mittearvestamist, enesekriitika puudumist, teiste, sealhulgas erakonnakaaslaste, halvustamist ja üldsuse eksitamist. Ka vaikimine on petmine.
Kui nüüd isiklikuks minna, siis suurimad “teened” Reformierakonna allakäigus peaksid olema Andrus Ansipil. Tema ülbe hoiak ja enesekesksus murendab ka kõige siiramate ja heatahtlikumate kollektiivide alustalasid.
Vaagigem Ojulandi toime pandut – inimeste tahtega manipuleerimine. Kõik poliitikud teevad nii: kes manipuleerib liikmemaksu tasumisega, kes mõne muu teenega. Riiklikel valimistel saab hääle osta ka kondoomi, apelsini või pastaka eest. Valija tahtega manipuleerimist harrastavad kõik poliitilised ringkonnad, sellest patust pole priid kõik riigikogulased ega valitsuse liikmed.
Miks ainult Ojuland erakonnast välja heideti? Kogu juhatus tulnuks koos saba ja sarvedega poliitilisele prügimäele heita ja rikkumata inimestega asendada.
Eesti oludes pole valituks osutumine ilma sahkerdamise ja petmiseta võimalik. Ausaks jäädes ei pääseta juhatustesse, riigikogusse ega ühiskassast kompenseeritavatele positsioonidele (sh nõukogudesse).
Kui küsite, mida annaks valskuse peatamiseks teha, siis vastan: tuleb tagada kõikidele kodanikeühendustele võrdsed võimalused ja lõpetada valitud grupeeringute rahastamine ühiskassast. Valimisseaduse muutmisega teeksime poliitpetturite elu kibedaks.
i
EUGEN VEGES
