Kuna nelja aasta tagused Riigikogu valimised kujunesid mõõdutundetuks tühjade lubaduste paraadiks, kus erakonnad tulevast jõukust tõotades üksteist armutult üle pakkusid, siis on mõistetav, miks avalikkus seekord parteidelt valimislubaduste rahalise katte kohta aru nõuab.
Siiski ei tohiks poliitilise visiooni eelarvestamist muuta nullsumma-mänguks, kus ühest kohast võttes ja teise pannes tuleb lõpptulemusena tänase eelarvenumbri piires tasakaalu jääda. Nullsumma-erakond, kes ei prognoosi plaanitavatest reformidest ühiskonnale täiendavat tulu, ei kõlba kindlasti eeloleval perioodil Eestit edasi viima.
Strateegiline vaade
Üks sõjakunsti teoreetikuid on öelnud, et taktika on teadus sellest, kuidas kasutada sinu käes olevaid vahendeid lahingu võitmiseks, strateegia on aga teadus lahingute kasutamisest sõja võitmiseks. Taktikaline taganemine võib tihti olla strateegilise läbimurde võtmeks. Nõndasamuti ei tohiks nõuda, et iga tuleviku jaoks oluline sotsiaalmajanduslik reform peab olema mistahes ajahetkel kasumis.
Nii maksu- kui sotsiaalpoliitika põhimõttelistel muudatustel on mõtet üksnes juhul, kui need aitavad suurendada tulevasi tulusid või vähendada tulevasi kulusid. Tööjõumaksude vähendamine kahandab lühikeses plaanis eelarvetulusid, aga kui see samm ette võetakse, siis loodetakse sellega majandust elavdada ja tulusid kasvatada. Terviseennetusprogrammid toovad lühiajalises vaates eelarvele lisakulutusi, ent pikas plaanis nad hoopis vähendavad koormust, sest rahva tervis paraneb.
Seega peab erakondade valimisplatvormide üksikuid lubadusi vaatama strateegilises perspektiivis ja küsima mitte üksnes seda, kust võetakse raha, vaid ka seda, kas meetmest saadav pikaajaline kasu ületab selle käivitamise kulukuse.
Tegematajätmise hind
Mööda ei tohi vaadata ka tõsiasjast, et mitte üksnes reformide läbiviimisel, vaid ka nende tegemata jätmisel või edasilükkamisel on hind. Meenutagem Eesti riigi suutmatust tegeleda 1990. aastatel Kirde-Eestit tabanud sotsiaalse kriisiga, mille üheks tagajärjeks oli narkomaania ja HIV-nakkuse plahvatuslik levik. Kriisi ennetamine olnuks kahtlemata kallis, ent see kulukus ei ole võrreldav nakatunute ravikulu ja opiaate süstivate heidikute tõttu saamata jääva tuluga, rääkimata tuhandete inimeste elamata aastatest, mida rahasse arvestada on liiga küüniline.
Teiseks hoiatavaks näiteks tegemata töö krõbedast hinnast on Eesti valitsuse soovimatus piirata buumiaegset laenurallit. Erasektori võlamull paneb aastateks lukku olulise osa meie rahvuslikust rikkusest ja on analüütikute hinnangul lähiaastatel üks Eesti arengut enim pärssivaid tegureid.
Samuti on hind neil kulutustel, mille jätame täna tegemata oma laste haridusse. See väljendub nende tööikka jõudmisel madalama kvalifikatsiooniga töös ja väiksemas tootlikkuses. Laste huvitegevuse ja koolitoidu pealt kokku hoitud raha aga tuleb tulevikus kuhjaga välja maksta suuremate korrakaitse- ja tervishoiukuludena.
Toetused versus areng?
Parempoolsed erakonnad on sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi kritiseerides keskendunud peamiselt toetustele: peretoetustele ja töötutoetustele. On selge, et lasteaedade programmiga kaasnevad täiendavad kulud, ent võib eeldada, et emad-isad, kes saavad tänu sellele tööle naasta, katavad need kulud kuhjaga. Erinevalt parempoolsete arusaamast, ei soodusta ka töötutoetused ja aktiivsed tööturumeetmed mitte logelemist, vaid hoiavad töö kaotanuid heitumast ning soodustavad nende tööturule naasmist. Iga täiendav töölkäija aga hoiab riigile kulusid kokku ja aitab rahvuslikku rikkust kasvatada.
Suhtumises toetustesse ja teistesse sotsiaalmeetmetesse peitub oluline ideoloogiline konflikt. Parempoolsed usuvad, et arengule aitavad kaasa üksnes otseselt ettevõtlusega seotud meetmed ja et sotsiaalpoliitikal on vaid humanitaarne iseloom ning mõju riigi majandusele olematu. Sotsiaaldemokraadid seevastu on veendunud, et ka sotsiaalsed meetmed ergutavad majanduslikku arengut.
Peame sotsiaalprobleemidega tegelemist riigi arengu, sealhulgas majandusarengu, vältimatuks eelduseks. Parempoolsete lähenemist seevastu iseloomustab valmisolek pakkuda sotsiaaltoetusi alles siis, kui “paranev majandusolukord seda võimaldab”. Toetused, mille näol on tegu riikliku heategevusega, millega võib tegelda siis, kui raha “vajalikest” kulutustest üle jääb, ei vii elu edasi.
Erakonnad, kes kelgivad, et nende valimislubadused on rahaliselt vähemahukad ja seetõttu vastutustundlikud, peaksid pisut järele mõtlema. Loogika, et meie ei kavatse võimule saades midagi teha, et mittemidagitegemine ei maksa midagi ning seega on kulud ja tulud tasakaalus, ei kõnele ei visioonist ega vastutustundest.
i
SVEN MIKSER, SDE esimees
