Olenemata toimumise ajast, panevad riigikogu valimised alati poliitkatla mulisema. Iga nelja aasta tagant supleme lubadustelainetes. Siis leidub lahendusi ka kõige keerulisematele probleemidele. Otsustajad pakatavad optimismist, tänavatelt ja voldikutelt vaatavad vastu nende sõbralikud pilgud.
Valimistejärgne periood on teistsugune. See meenutab uusaastaööle järgnevaid päevi, mil õues vedelevad põlenud raketikestad ja prügikastide ümbrustesse ilmuvad okkaid langetavad kuused. Probleemide lahendustele ilmuvad üleöö takistused. Optimism kaob, poliitilistelt lubadustelt langevad okkad. Ülespoole pöördunud suunurgad langevad alla. Tegevus liigub võimukoridoridesse, tulemit teadvustab Riigi Teataja.
Toimuva mõistmiseks tuleb süüvida põhjustesse. Valituks osutumine on privileeg. Valimissõela läbimise nimel tasub pingutada, sest siis kehtivad teistsugused reeglid. Mandaat annab õigusi, kohustustest ei räägi. Isegi töölt võib puududa, kopsakas sissetulek jookseb selletagi. Tekib maksuvaba kulutuse õigus. Kulutusteks eraldatud rahasumma ületab koguni keskmise eestlase kuupalga. Tegevusaruandlust ei ole. Seadusepügala väänamise eest kartsa ei pisteta. Kui keegi üritabki faktidega pätiks tembeldada, siis annab tõendusmaterjali riigisaladuseks kuulutada.
Hirm on distsiplineeriv faktor. Kui see puudub, siis muututakse isekaks ja enesekeskseks.
Teistsuguste reeglite järgi elamine ei võimalda protsesse õige mätta otsast hinnata. Siit tulevad valed otsused, mida Toompeal langetatakse, need on ühiskonnaliikmete ootustele vastupidised. Oleks valimiseelsete lubaduste elluviimine kohustuslik, siis saaksime kuidagigi protsessidesse sekkuda, kuid ka see võimalus on ära lõigatud. Sellest meie probleemid.
Kaootilisus seadustegevuses tekitab kaose ühiskonnas, see aga nördimuse ja käegalöömise meeleolu ühiskonnaliikmetes. Samasooliste kooseluseadus, töövõimetusreform, valimisseadus, erakonnaseadus, eripensionide seadus ja paljud teised seadused pole kodanike esindajate kehtestatud. Seda on teinud teised. Selleks, et üldsust esindada, tuleb orienteeruda ühiskonnaliikmete eelistuste eelistustes. Eesti elukeskkonna Euroopa standarditeni viimiseks ei tohiks tegelda üksikute probleemidega, vaid panustada probleemide probleemidesse. Tuleks tappa mitu kärbest korraga, mitte joosta piitsaga ringi ja üritada üksikutele pihta saada.
Meie riiklikud probleemid ei alga üksikute valdkondade alarahastamisest, teostamata töövõimetusreformist, kesisest sõjalisest võimekusest, haldusreformist ega kõrgetest tööjõumaksudest. Ei alga ka valedest inimestest riigikogus, kesistest töötasudest ega madalatest sotsiaaltoetustest. Need algavad ebademokraatlikust riigi juhtimisest, sotsiaalsete rühmade ebavõrdsest kohtlemisest, väärtushinnangutest.
Kui valitute tegevus põhineb vale tõe pähe esitamise kunstil, siis pole elukeskkonna parandamine lihtne. Valetamiseta aga võimul ei püsi, sest siis torkaks võimetus silma. Probleeme teadvustatakse, kuid kõrvaldada ei suudeta.
Kõigele vaatamata mulle valimiseelne aeg meeldib. Nii, nagu meeldib ka vana-aasta õhtu. Mõlema sära jääb küll lühikeseks, kuid nad loovad tunde, mis toob puna põskedesse. Järgnev on aga paratamatus. Nii, nagu see, et sünnile järgneb millalgi surm.
EUGEN VEGES
