Kahjuks kubiseb esmapilgul tavaline arvamusartikkel lahmivatest hinnangutest, soovunelmatest ja lihtsalt pahatahtlikust väärinfost. Artikli eesmärgid on selgelt läbinähtavad. Soov tekitada segadust ühinevate erakondade liikmetes, liigitada uus erakond ette eri tiibadeks, üritada näidata kedagi kaotajana ja kedagi võitjana ? ühesõnaga kleepida silte ja punuda intriige, mida hiljem on juba lihtsam võimendada.
Parteikontori halvustav pitser
Naiivsed poliitikavaatlejad näevad selles värske Riigikogu liikme esimest üleriigilist ja selgelt aia taha läinud poliitika- ja erakonnaanalüüsi. Realistlikumad hindajad liigitavad selle üheselt parteikontori pitserit kandvaks propagandaks, mis halvustab suurimat opositsioonijõudu.
Kahjuks on see Eesti poliitika üks halvemaid traditsioone, et üleriigilises poliitikas enda ustavust ja parteitruudust tõestada püüdavad üritajad satuvad taoliste paskvillide autoriteks. Nii ei vääri analüüsimist ja kommenteerimist konkreetse artikli ja teiste Reformierakonna poolt viimasel ajal paremmaastiku ühinemise teemal ilmunud ja ilmuvate halvustavate artiklite ja seisukohavõttude sisu. Pigem tagamaad, miks peaministripartei on asunud nii ründavale positsioonile.
Tegemist on peataolekust ning Reformierakonna sisemisest Kallase ja Ansipi ajastu vahelisest lõhestumisest tingitud kaitserefleksiga. Enamik Reformierakonna Kallase ajastu tipp-poliitikutest on eelmise esimehe eeskujul lahkunud teistele jahimaadele. Pärast Andrus Ansipi tulekut on Reformierakond moodustanud vasakvalitsuse ja peaministriparteile sobimatult minetanud igasuguse otsustusjulguse.
Viimase nelja aasta jooksul on tänu Reformierakonna pidevatele kannapööretele pidurdunud nii olulised ja Eesti arengu seisukohalt otsustamist vajavad uuendused nagu haldusreform, haridus- ja teadussüsteemi uuendused, kiire eurole üleminek ja korruptsioonivastase võitluse programm.
Valitsuses koos Keskerakonnaga on Reformierakonna Kallase-aegne tasakaalukas paremliberalism sarnanemas keskerakondliku liberalismiga, millest eristuvad vaid retoorika tasandile jäävad ultraliberaalsed ideevälgatused vangide arvu vähendamisest ja eravanglatest, alampalgaarmeedest ja peaministri sisutühi loosung viie rikkama riigi sekka pürgimisest.
Peaministripartei on jätnud järgmiste valimiste põhikonflikti üksikute valdkonnaideede pärusmaaks, paremjõudude püütakse hoida killustatuna ja õhutatakse sarnaste valijaskondadega Keskerakonna ja Rahvaliidu omavahelist konkurentsi. Samas muutub Reformierakonna eristamine valitsuspartneritest üha enam läbinähtavaks soovunelmaks. Keskerakond ja Rahvaliit hoiavad valitsuses kokku, opositsioon muutub iga päevaga tugevamaks. Täna tundub ainsa määratlemata jõuna poliitilisel maastikul Reformierakond ise.
Väikevennal on pohmell
Konservatiivsete paremjõudude koondumine ning Reformierakonna reitingu langus ja peaminister Ansipi muutumine Savisaare-Reiljani viigileheks aitab mõista Reformierakonna närvilisust ja tõmblemist. Teiste halvustamise, paremjõudude koondumise takistamise ja näilisele eristumise asemel iseenda juhitud vasakvalitsusest soovitan aga Kõivul ja teistel reformierakondlastel enne valimisi jõuda selgusele, kas Eestile on rohkem vaja keskerakondlikku vasakliberalismi kopeerivat võimuahnet väikevenda või oleks viimane aeg pöörduda tagasi Kallase-aegse Reformierakonna põhimõtete juurde.
Järgmistel valimistel tuleb valijatel enda valik määratleda lisaks maailmavaatelisel teljel pakutud lahendustele ka suhtumises sovjetliku mentaliteedi taassündi, mille sümboliks on tänane valitsuskoalitsioon. Opositsiooni, sealhulgas ühineva erakonna lootus on, et järgmise valimiste põhiteemaks saavad olema ka terviklikumad käsitlused Eesti eesmärkidest lähikümnenditel. Soov sellel teemal väga kaalukalt kaasa rääkida on Isamaaliidu ja Res Publica ühenderakonna loomise peamine põhjus.
Indrek Raudne
Riigikogu liige, Res Publica
